Kalakajaka häälitsus «kaijak» andis nime ka teistele kajakatele

Kalakajakal käib asja ette iga toidupaluke. Foto: Wikipedia

Poole sajandi eest veetis kirjanik Jüri Piik (1911–1969) kevade Matsalu lahe ääres ja kirjutas seal saadud muljete ja teabe najal loodusraamatu «Matsalu roostikus». Selles kirjeldab ta ka toonast Lihula alevit ja märgib, et see on linn, kus «iga maja katusel istub valge peaga kajakas».

Need linnud olid kalakajakad, kes pesitsesid Lihulast mõne kilomeetri kaugusel Matsalu siselahe ääres ja Kasari luhtadel ning kesklahe saartel, kuid on nüüdseks looduse teisenemise ja neljajalgsete kiskjate survel suure mere poole taandunud.

Selle sinihalli selja, mustade tiivasulgede ja muidu valge sulestikuga varesesuuruse linnu kilav häälitsus kaijak küllap ongi talle andnud eesti ja mitmeski teises keeles kasutatava nime, mis käibib ka teiste kajaklaste põhinimetusena. Tihti lükib kalakajakas oma tuntuima häälitsuse mitme kaupa rodusse, mis märgib ta rahulolu või häire lõppu. Enamasti aga kuuleb temalt lühidat heledat kjäk-hüüdu, mis kiirelt korratuna tähendab mingi ohu märguannet. Saledavõitu nokk on kollane, jalad määrdunudkollakad ja silma ümber kitsas punane rõngas. Talvel on pea peenelt hallitriibuline.

Osa kalakajakaid viibib pehme talve korral meie randadel või mere lähikonnas linnades. Varemalt soodustasid nende ja hõbekajakate talvitamist lahtised prügilad, nüüd tuleb toitu leida prügikastide juures ja veepiiril või lausa avaveel. Kuna reisipraamidelt ei lubata enam kajakatele toitu pilduda, siis saadavad nad laevu vaid sõukruvi poolt uimastatud ja veepinnale ilmunud kalade noppimiseks. Kalapüügilaevade saatjaiks on teiste hulgas olnud ikka ka kalakajakad.

Olenevalt kevade kulgemisest saabub meie kalakajakate põhiosa oma Läänemere lõunaosa ja Põhjamere talvituspaikadest Eestisse märtsikuu jooksul. Aprillis asutakse pesakohtadesse saarekestel-laidudel, kus on koos mõni kuni mitukümmend paari. Oma koloonia suhtes ilmutatakse suurt paigatruudust ja võetakse kasutusele isegi vana, eelmise aasta pesakoht. Ka ilmutatakse suurt paaritruudust. Ehkki võidakse talvitada eraldi, kohtuvad paarilised jälle oma kodukohas – kui ikka hing sees püsinud on. Meie suurimate kogemustega kajakauurija Kalev Rattiste sedastas, et tema uurimistööde ajal vanimaks, 34aastaseks elanud kalakajakas Marta pesitses 21 kevadet koos ühe ja sama Oskariga. Kui Oskar aga mullu kevadel pikisilmi, kuid asjata oli oma kaasa saabumist oodanud, heitis ta paari endast 23 aastat noorema, 4aastase kaaslannaga.

Suurem osa Eesti kalakajakate asurkonnast pesitseb saartel, järjest vähem niitudel ja rannikul – ilmselt neljajalgsete kiskjate pidevalt suureneval survel. Lääne-Eestis hakkasid kalakajakad 40 aasta eest pesitsema rabalaugaste ääres nagu varemalt hõbekajakad. Eestit läbib kahe alamliigi levikupiir: Peipsil ja Kagu-Eesti järvedel pesitseb idapoolne, pisut suurem järve-kalakajakas, kuna aga mere ääres ja Lääne-Eestis on tegemist nominaat-alamliigi ehk põhivormiga. On huvitav, et seda vahet pani tähele juba üle-eelmise sajandi alul Tartu ülikooli esimene looduslooprofessor Gottfried Germann, kelle varajase surma tõttu jäi teema ligi poolteiseks sajandiks unarusse.

Enamasti rajab kajakapaar pesa tasasele pinnale, kuid märgades paikades mättale. Pesaks tuuakse mulluseid rohukõrsi ja -liblesid, millest pannakse hoolikalt kokku ümmarguse põhiplaaniga poole meetri laiune pesalamend, mille keskel 17–18 cm läbimõõduga mõne sentimeetri sügavune pesalohk. Võimalusel rajab kajakapaar pesa veest kõrguvale kivile, kandes sinna pesaaluseks tubli hunniku vetikaid. Rannakülades teevad kajakad pesa ka rookatusele, sellesse eelnevalt väikest lohku kraapides. Olen näinud kalakajakat pesitsemas ka kahara rannamänni külgoksal, kadakapõõsa lamedal ladval, Toolse lossi müüridel ja Otepää lähedal ühel toonekure pesal elektriposti otsas. Asulate lamekatustelgi leidub kalakajaka pesi üha enam. Enamasti kasvatatakse sellistes kohtades pojad suureks, ilma et nad pesast alla kukuksid. Lääne-Eesti sooservadel ja Peipsi ääres paiknevad kalakajakapesad reeglina suurematel tarnamätastel. Eriti saartel pesitsedes ilmneb kalakajaka seltsinguline loomus, ent iga paar hoiab kiivalt teisi kajakaid ja nende poegigi oma pesa lähiümbrusesse tulemast. Pesadest munade või poegade näol matti võtta kavatsevaid rebaseid, vareseid ja suurkajakaid tõrjutakse ühiselt ja enamasti tulemuslikult.

Aprilli lõpul - mai alul muneb emalind pessa kolm rohekashalli pruunide tähnidega muna. Poegade väljahaudumiseks kulub kolm ja pool nädalat ning nende lennuvõimeliseks saamiseni läheb veel 4–5 nädalat. Seejärel jääb senine tegevus- ja kärarikas koloonia aegamisi tühjaks. Noored kajakad on pruuni-hallikirjud, sabatipul must vööt.

Kalakajakat kohtab haudelinnuna suuremas osas Euraasia parasvöötmest – Islandist Kamtšatkani – ja Põhja-Ameerika loodeosas. Maailma poolteisest miljonist paarist pesitseb Eestis tervelt 1%, ent tema «õitseaeg» oli umbes 40 aasta eest, mil meil pesitses enam kui poolsada tuhat kalakajakapaari. Seejärel aga võtsid järjest võimust hõbe- ja merikajakas, kelle nokka läheb suur osa nõrgema sugulase mune ja poegi tänini. Aga ta peab siiski vapralt vastu.