Ühe pere lugu: suitsusaun on hinges

Mooska talu perenaise Eda Veeroja sõnul on talus saunapäevad neljapäeviti ja laupäeviti. Siis on võimalus kõigil huvilistel sauna tulla. Foto: Kristina Efert

Võrumaal Haanjas imekauni looduse rüpes Vällamäe jalamil asuv Mooska talu on võtnud südameasjaks ajaloolise Võrumaa suitsusaunakultuuri säilitamise ja levitamise.

Ettevõtmise taga on Mooska talu perenaine Eda Veeroja, kelle jaoks on huvist suitsusauna vastu kasvanud välja igapäevane töö. «See on elustiil. Kui midagi nii väga armastad ja sellega tegeled, siis kuigi palju kõrvale tegevust ei mahu,» ütleb ta. Talu õuel on kolm sauna, kaks on saunatamiseks ja üks liha suitsutamiseks. Lisaks aidaruum, kus saunalised saavad riietuda. Hoovi on kaevatud tiik, kuhu saab iga sauna juurest sisse hüpata. Algselt oli see soine koht. Võrumaa maastik ongi ju selline, kus künkad vahelduvad sooga. Tiigis elavad kogred, ahvenad, linaskid ja isegi jõevähid. «Võtsin täna hommikul lillekastmisvett, vähi sõrad vaatasid vastu,» sõnab Eda. Kuigi ta püüab ka kala, siis oma tiigist ta saaki ei püüa. «Need ju mu oma koduloomad,» põhjendab Eda.

Kõik sai alguse elumaja toorikust

Eda ostis koos suusatreenerist abikaasa Urmasega talu Eesti taasiseseisvumise aegu. Urmas oli pärit Võrust, Eda Rõugest. Nii leitigi mõlemale sobiv talukoht Vällamäe jalamil. Siit on hea juurdepääs maanteele ja Urmasele oli tähtis suusaradade lähedus. Mooska nimi pandi talule ise. See tähendab Eda sõnul Võru keeles elurõõmu.

Hoovis oli vaid elumaja toorik, kõik muu on sinna juurde ehitatud. Maal üles kasvanud Edal oli talletunud mälestus, et saunaskäimine oli perele oluline sündmus. Seetõttu oli suitsusauna rajamine taluhoovi asjade loogiline käik. Aga et sellest ettevõtlus välja kasvab, ei osanud küll kohe arvata. Eda räägib, et on saanud huvi toidu vastu emalt, mistõttu ta hakkaski liha suitsutama. «Kutsud sõbrad sauna, pakud liha, nemad soovitavad sind omakorda sõpradele, nii see kasvas,» räägib ta.

Esimese suitsusauna palgid on pärit Värska kandist ja neil on pikk ajalugu. Nagu enamik Eestimaa talusaunu olid needki palgid ühel päeval puhtaks nühitud ja keris oli ümberehitamise käigus saanud korstna – suitsusaunast sai nii-öelda puhas saun. Ajapikku vajus saunake nagu peremeeski üha enam kössi, katus kukkus sisse ja peremehest polnud enam selle parandajat. Sauna üks nurk mädanes ja kasutuskõlbmatuna jäi hoone unustusse.

Eda sõnul pakuti neile müügiks väärtusetuid saunapalke ja kobedamaid aidapalke. Täpsemal uurimisel osutusid ka saunapalgid kasutuskõlblikuks. Pereisa Urmas koos poegade Priidu ja Vahuriga tegid vanad palgid taas suitsusauna jaoks sobivaks. Tihenduseks on palkide vahel kasutanud naturaalset linatakku, vahelael on soojustuseks savi-liivasegu ja katust katab uhke mätas, kus on näha sooheinamaa taimi. Vahelagi, lava ja pingid on sauna praeguses asukohas kasvanud suurtest haabadest. Põrandalauad on lahtised ja suurte vahedega, et vesi laudadele seisma ei jääks, põranda all on hingamisruum ja täiteks kruusa-liivasegu.

Teine ja kolmas saun on ehitatud oma metsa palkidest 2012. aastal. Nende ehitamisel osalesid õpitubade vormis ka Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia rahvusliku ehituse eriala üliõpilased.

See on päris eesti asi

«Suitsusaun on Eesti oma asi. Seda peaks väärtustama ja alles hoidma,» sõnab Eda. Alates 2014. aastast kuulub Võrumaa suitsusaun UNESCO kultuuripärandi nimekirja. «Suitsusaun on võrokesele paik, kus saavad puhtaks nii ihu kui ka hing. Sauna kütmine, vihtade tegemine, saunas leilivõtmine ja ravitsemine on meie taluperede tavapärane eluringi osa. Saunaga on seotud ka sellised teadmised ja oskused nagu saunaehitamine, puude tegemine, liha suitsutamine,» räägib Eda. Algatus suitsusaunakombestik UNESCOsse viia tuli võrokeste kogukonnalt juba 2009. aastal.

Eda mäletab oma perekonna kombestikust, et sauna teretati enne kütmist, räägiti saunale, miks just täna sauna köetakse, ning lõpuks avaldati saunale tänu. Sauna kutsuti esivanemaid ja teisi kalleid kadunukesi. Saun oli esivanematega suhtlemise paik ka siis, kui seda polnud köetud.

Mooska talus on saunapäevad neljapäeviti ja laupäeviti. Siis on võimalus kõigil huvilistel sauna tulla. Üks kütmiskord maksab 200 eurot ja ühte sauna mahub kuni 10 inimest, kuid Eda sõnul on paras hulk neli kuni kuus saunalist. Ühtegi külalist aga omapead sauna ei jäeta ning tavaks on, et peremees ja perenaine saunatavad koos külalistega. Sauna ei lubata neid, kes on alkoholi tarbinud.

Mingeid kindlaid rituaale saunaskäimisega ei kaasne. Kui on huvi, siis Eda juhendamisel saab esivanemate poole pöörduda. «Julgustan kõiki uurima oma pere saunaskäimise traditsioone. Igal perel on oma kombed ja need ongi kõige õigemad,» räägib Eda. Osa saunalisi käivad korduvalt, aga on ka uusi.

Üldiselt on Eda rahul, et suitsusaun kogub taas populaarsust. «Tore on, et maale tagasi kolinud noortel on huvi suitsusauna vastu.» Eda jagab tarkust meelsasti teistelegi. Tema juures on liha suitsutamist õppinud üle 200 inimese.

Liha suitsutamine nõuab kannatlikkust

Õige suitsuliha valmistamine on pikk ja kannatust nõudev protsess. Korraga läheb suitsu 50 kilogrammi liha. Inimeste maitsemeeled on erinevad, meestele kipub meeldima ribi, aga suitsutatakse veel karbonaadi, kõhuäärt ning kintsu. «Konte ja päid me ei suitsuta,» lisab Eda.

Liha jõuab Mooska tallu Viljandimaalt, sest kohalikke vajalikke dokumente omavaid kasvatajaid praegu lähemal ei ole.

Kõigepealt pannakse liha 10protsendilisse soolvette soolduma. Temperatuur peab olema pluss viis kraadi ja nii viis kuni seitse päeva. Seejärel tuleb liha mõni tund nõrutada ja vajadusel natuke kuivatada. Seejärel lähevad lihatükid suitsu. Mõnda tükki tuleb eelnevalt siduda.

Liha on suitsus 40 tundi. Enamasti pannakse liha suitsu reede hommikul ja valmis saab see laupäeva õhtuks. Eda tunnistab, et suitsutamine nõuab kannatlikkust. Temperatuur peab olema saunaruumis ühtlane, 75 kraadi, olgu väljas külm talv või kuum suvi. Arvestama peab kõikide väliste teguritega, ka õhurõhu ja tuulesuunaga. Puid tuleb alla panna iga pooleteise kuni kahe tunni tagant. Parim suitsutekitaja on kuiv lepp.

«Külmal talveööl mõtled küll järjekordselt jopet selga ajades, et miks ma seda teen. Aga kui juba õue tuled ja näed, kuidas lumi kuuvalgel sillerdab ja ümberringi on sügav vaikus, siis saad aru, miks sa seda teed,» räägib Eda. Tema sõnul on eesmärgiks traditsioonilist lihasuitsutamist elus hoida. Aga see pole üldse lihtne tegevus, paari tunniga seda ei õpi ega ka õpeta.

«Kui meie esimene suitsutamine oli 2005. aasta septembrikuus, siis alles järgmise aasta juulis tõdesime, et saame hakkama,» räägib Eda. Tal on kõik suitsutamised ka dokumenteeritud ja nii saab ta tagantjärele vaadata-analüüsida suitsutamise käiku ja tulemust. Tegemist on mahuka ja äärmiselt praktilise õppematerjaliga.

Eda räägib, et liha sisetemperatuur peab lõpuks kerkima 73 kraadini. Selle saavutamiseks peab saunaruumi temperatuur olema 83 kraadi. Kui liha saab liiga palju kuuma, siis jooksevad mahlad välja ja tulemuseks on kuiv sink. Seetõttu tuleb viimased kaks tundi juures olla ja puid sättida, et temperatuur oleks õige. «See on omaette vilumus, mis on tulnud praktikaga,» lisab perenaine.

Aga kui laupäeva õhtuks on partii valmis, siis huvilised juba teavad ja tulevad, kausikesed näpus, sellele järele. Kaugemale levitamiseks seda väärt kraami esialgu palju ei jagugi. Kokku on nimekirjas juba 700 inimest.

Et kõik huvilised saaksid liha, on Mooska talul plaanis PRIA toetust kasutades investeerida. Heakskiitev otsus on juba olemas. Praegu on kitsaskoht külmkambrite puudumine, kus saaks liha soolata ja säilitada, samuti pakendada. «Hakkame ehitama, siis saame rohkem teha ja ka edasimüüjatele anda,» räägib Eda. Samamoodi ootavad suitsuliha restoranid ja poed.

Suitsusaun

Traditsiooniline saun, mille kütmisel tekkivaid suitsugaase ei juhita küttekoldest korstna kaudu välja. Kerisekivid asuvad küttekolde kohal, leegid kuumutavad kive vahetult ja suits tõuseb otse läbi kerise ümbritsevasse ruumi. Osa suitsust võidakse saunaruumist õhuavade või luukide kaudu välja juhtida.