Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ilusa nimega kaunid linnud – tüllid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Lendava liivatülli tunneb ära valge tiivatriibu järgi. | FOTO: wikipedia

Lagedal liiva- või klibusel kruusarannal, aga ka sisemaal veeloikudega taimevaestes paikades võime kohtuda pisemat kasvu kurvitsaliste-kahlajatega, kes oma sulestikult on maapinnaga üsna üht tooni ja kellest tihtipeale esimese kohalolu märgi annab nende häälitsus.

Rahvakeelsed nimed on mereäärsetes kihelkondades liivatülli mahedavõitu kutsehüüu tüü-ip ja mängulaulu tju-lüiu kohased: tüllilind, tüllitaja, tillutis, küllik jne – Mart Mäger on selliseid häälitsustest tuletatud nimesid loendanud üle kahekümne. Väiketülli karedam hüüd prii-ä ja rutakas poolkrigistav mängulaul triü-triü-triü-... ei ole sellist tähelepanu äratanud ja teda on kutsutud ka rüüdaks. Mängulaulu esitavad isalinnud aeglaste tiivalöökidega madallennul.

Eestis hinnatakse kummagi liigi arvukuseks 1000–2000 haudepaari. Väiketülli hulk on langenud üsna pisut, ent liivatülli oma on viimase poole sajandi kestel Eestis ja kogu Euroopa ulatuses kahanenud umbes nelja- kuni viiekordselt.

Liivatüll on levinud põhjapoolsemalt kui väiketüll ning Lääne- ja Põhjamere rannikualadest lõuna pool teda haudelinnuna ei leidugi. Ta on levinud ka ümber Gröönimaa, Islandil, Euraasia arktilistel aladel ja Kirde-Kanadas. Meie randadel on maikuus läbirändavaid liivatülle lausa salkadena. Liivatülli põhjapoolsemad asurkonnad talvitavad Aafrikas, aga Briti saartel ja Põhja-Prantsusmaal on nad koguni paigalinnud. Meil pesitsevad liivatüllid jõuavad pesapaikadele juba aprilli alguseks. Liivatüll pesitseb peaaegu erandita rannikul ja meresaartel, kus leidub lagedaid liiva- või klibulaike.

Väiketülli leidub rannikul harva, sisemaal aga asustab ta liivaseid jõe- ja järvekaldaid ning kruusa- ja liivakarjääre. Ta saabub kevadel aprilli keskpaigast alates, seega paar-kolm nädalat hiljem kui liivatüll, sest ta talvitab Aafrika keskvööndis lõuna pool Saharat. On huvitav, et seda Läänemere ümbruses üsnagi tavalist liiki polnud Carl Linné märganud liivatüllist eristada ja liigina on väiketüll kirjeldatud hoopis Filipiinidelt leituna ning alles kümmekond aastat hiljem, lausa 18. sajandi lõpul, osati teda Euroopas omaette linnuliigina näha.

Välimuselt ja käitumiselt on meie mõlemad tüllid esmapilgul üsna sarnased: luitunudpruuni selja ja heleda alapoolega ning mustvalge pea- ja kaelamustriga. Binokliga uurides näeme erinevusi: jalad on liivatüllil kevadel oranžikad, väiketüllil kollased, väiketüllil on silma ümber kitsas erekollane rõngas. Tüllidel on suhteliselt lühike nokk, väiketüllil on see must, liivatüllil oranžkollase tüviku ja musta tipuga. Liivatülli musta krae kurgualune maniskiosa on laiem, lennul on tiibadel näha valge triip. Mõlemad tüllid on suuruselt nagu lõoke, kuid liivatüll tundub mõneti jässakam.

Toiduhankimisel käituvad tüllid omamoodi: nad ei songi nokaga pinnases, vaid toimivad „seira–jookse–nopi” moodusel: seisavad ja jälgivad mingi putuka või ämbliku ilmumist, jooksevad selle juurde, haaravad saagi nokka ja jäävad uuesti paigale. Liivatüllil on peale selle veel üks toitumismaneer: ta seisab rannal ühel jalal ja võdistab teisega vastu poolpehmet liiva või muda, kuni sealt mõni ussike või vähike välja ilmub, ning neelab selle alla.

Pesa on tüllidel lihtne, väheste kivikeste või rannakarpidega „vooderdatud” madal lohk liival või kruusal. Harva on liivatülle pesitsemas leitud madalmurusel rannamaal, kus nad on rohukamarata aladel mõnikord pesakohaks leidnud kuivanud „lehmakoogi”. Munetakse neli pirnikujulist suhteliselt suurt muna, mis kaaluvad kokku peaaegu samapalju kui poolesajagrammine emalind ise. Munakoor on kreemikashalli tausta ja peente tumedate täppidega, nii et tüllipesa ja munade märkamiseks peab olema terane nägemine. Hauvad mõlemad vanalinnud kordamööda ja pojad kooruvad keskmiselt 24 päeva pärast. Pesa hävides soetab tüllipaar järelkurna, milles on 2–3 muna. Emalind suudab isegi kolmanda ja neljandagi korra haudumist alustada, nii et tüllipesi võib leida juuliski. Pojad lahkuvad pesast, kui on vaid kuivaks saanud ja hakkavad vanemate hoole all üsna varsti ise toitu leidma. Nad on valge alapoole ja kaelusega, selg aga tumeda-heledatähniline, jäädes liiva ja kruusa taustal peaaegu märkamatuks.

Kui pesa lähedale ilmub soovimatu võõras, olgu inimene või neljajalgne, eemaldub hauduv lind aegsasti. Poegade puhul aga  hakatakse vigast teesklema või liigutakse vastu maad liibudes nagu mingi hiir. Enamasti täidab see vigur oma otstarbe ja eemale petetud kiskja loobub tüllipesakonna otsimisest. Ometi ei näe suurem osa tüllipoegi oma teist kevadet, aga  ellu jäänud võivad saada kuni kümne ja enamagi aasta vanuseks.

Tüllid olid valitud Eesti aasta lindudeks 2012.

Tagasi üles