Lüpsihelid öises nõmmemetsas

Emane öösorr päevasel puhkepaigal. Foto: Dûrzan cîrano [CC BY-SA 3.0 or GFDL], from Wikimedia Commons

Suvises metsaöös on mõndagi, aga öösel on vähestel inimestel metsa asja. Rohkem kui tavaliselt vast jaaniööl sõnajalaõit otsimas käies ...

Metsavaikust häirivad vaid juhuslikud hääled – on ju kevadised kakkude huiklemised lakanud ja vaid harva on kuulda mõne rätsupesakonna virisev-piiksuvat toidumangumist. Aga siis: hõredast nõmmemännikust hakkab kostma poolvalju surisevat-võrisevat heli, mis mõne sekundi järel tooni muudab, ent on pikk ja pidev errrrrrorrrrrerrrrrrrr ... Kellele meenutab see häälitsus ketravat vokki, kellele piima soristamist lüpsikusse, kellele mingi vuriseva masina ühtlast töötamist – see oleneb kuulaja poolt varem kogetud helidest. Mõnel pool arvanud vanarahvas, et öösorr on õppinud oma laulu hobuse kusesoristamist järele aimates.

Heliallikale sumedas suveöös lähemale hiilides õnnestub mõnikord seda lauljat silmata oma laulukohal, tavaliselt jämedamal männioksal. Seal lesib pikuti oksa (tavaliselt laskuvad linnud oksale ju ristipidi) hallrästast pisut suurem lind, kelle pruunikashall sulgrüü on mustjalt ja valkjalt kirjatud. See on öösorr! Oma öist mängulaulu esitavad vaid isased, tehes seda tihti üle kolme minuti järjest. Aeg-ajalt tõustakse õhku ning vaheldumisi lennatakse aeglaste tiivalöökidega ja laueldakse kergitatud tiivul. Emase lähikonda saabudes katkeb soristamine järskude fi-orr-hüüete ja vaibuva tärinaga. Uudistaja lähenedes läheb ta lendu mõnikord vaid mõne meetri kauguselt, lastes kuulda lühikese krru-itt-hüüde, mille esimene silp on ninahäälne ja teine teravama heliga. Lendu heidutatud öösorrid laskuvad üsna lähedale, lend on peaaegu hääletu. Isaslinnul välgahtavad tiiva- ja sabasulgedel valged laigud, mida emasel pole. Päevavalges on öösorril silmalaud pilukil, öösel aga on ta musta vikerkestaga silmad avali – ümmargused ja inimese sõrmeotsa suurused. Kuupaistel või muu valguse vihus läigatleb silm punasena.

Nagu looduse salapärasuste puhul ikka, on inimestel ka öösorri kohta kujunenud hulk uskumusi ja oletusi. Lausa „rahvusvaheliselt” arvati teda öösiti karjamaadel kitsi lüpsmas käivat ning otse „kitselüpsjaks” nimetatakse liiki näiteks ladina, saksa, poola ja vene keeles, kitsele ja piimahankimisele vihjatakse ladina ja itaalia keeles. Soomlased nimetavad teda ketrajaks, mitmes keeles kannab ta ööpääsukese „tiitlit”. Mart Mäger loetleb oma linnunimetuste raamatus tervelt 80 Eestis selle linnu kohta kasutatud nime, nende hulgas „laiskkull”, kuna ta lösutab terve päeva puuoksal või maas.

Öösorri elupaigad on peale hõredate nõmmemännikute ka rabaservade männiharvikud ja poolvõsastunud liivikud. Päeval puhkavad öösorrid maas, meelsasti kanarbikupuhmaste varjul. Ka pesa on maapinnal, kus madalas vooderduseta lohus on juuni alul kaks valkja põhivärvuse ja tumedate laikudega muna. Udusulis pojad kooruvad 18päevase haudumise järel, eri ajal, sest emasorr hakkab hauduma kohe esimese muna munemise järel. Ema soojendab neid neli päeva ja asub siis isalinnule appi poegi toitma, pojad aga uitavad pesa ümbruses tasapisi ringi. Enamiku saaki püüavad öösorrid õhust – kas ringlennul ülespoole sööste tehes või kärbsenäpi kombel oksal varitsedes ja putuka poole lennates –, kuid nopivad selgrootuid ka maapinnalt. Öö jooksul toob kumbki vanalind poegadele kuni kümme toidupaketti, igas kuni 120 mitmesugust putukat, alates sääskedest kuni suurte ööliblikateni, sekka ka kiile ja mardikaid. Kahe ja poole nädalaga saavad pojad lennuvõimeliseks, ent jäävad veel paariks nädalaks vanemate hoole alla. Putukate seedumatu kitiinkatte osad öögatatakse räppetompudena välja.

Toiduhankimise poolest on öösorrid nahkhiirte konkurendid, kuid kajaloodivõimeid neil ei ole. Valgete öödega aladel pole putukajahil probleeme, ent lõuna pool on täheldatud poegade koorumise seost noorkuuga, nii et suurem toiduvajadus langeb täiskuu ajale. Nagu õhuputukate püüdjail ikka, on ka öösorri nokk lai ja kurgupära avar. Nokalahk on ääristatud harjassulgedega, mis tagavad parema püügitulemuse. Osa putukaist püütakse oksal varitsedes ja kärbsenäpi laadis saaki tabama sööstes, enamasti aga haaratakse ringi lennates, pesast isegi kuni kolm kilomeetrit eemaldudes.

Maailmas leidub 80 liiki öösorlasi, neist paarkümmend Uues Maailmas. Seal elab ka ainus pikema ebasoodsa ilma puhul tardunne suikuv linnuliik – unisorr, kes võib Põhja-Ameerika lääneserva mäestikes külma ilma puhul peituda kaljuurgu ja seal oma kehatemperatuuri umbes 20 kraadi peale alandada.

Lisaks tavaöösorri Euroopas pesitsevale veerandile miljonile paarile leidub liiki ka Lääne-Siberi kuivades metsahõrendikes ja Kesk-Aasia eelmäestikes. Meil pesitseb ligikaudu 10 000 öösorripaari, koos oma järelpõlvega rändavad nad talvitama Ida- ja Kagu-Aafrikasse, olles end ärarände ajaks augustis-septembris lausa rasvaseks nuumanud. Sügisese läbirände ajal peavad öösorrid oma öist jahti päeval soojenenud maanteede kohal, kus putukatel meeldib lennelda, ja satuvad pahatihti autode tulevihku ega suuda iga kord elupäästvalt käituda-põigelda.