Meie suurim kahlaja

Talvitamise ajal mõõna oodata on pisut igavgi. Foto: Vikipeedia

Igavavõitu soomaastikke ja lagedaid heinamaid aitavad kevaditi elavamaks muuta mitmed kurvitsalised-kahlajad. Nende seas on kõige kogukam ja märgatavam suurkoovitaja. Oma nime on ta endale saanud kõlavast kuoovit-hüüdest, mida on kuulda kohe kevadise saabumise järel aprilli algusest peale.

Oma territooriumist teavitamiseks ja emalindude peibutamiseks esitavad isaskoovitajad toredat mängulendu ja -laulu: värelevail tiivul peaaegu püstloodis ülespoole lennates alustatakse pikka trillerdamist, mis aegamisi kiireneb, ja allapoole laskudes, mil rõhtsalt hoitud tiivad on peaaegu liikumatud, läheb üle juubeldava tooniga flöötimiseks.

Suurkoovitaja on pikajalgne, peaaegu rongasuuruse kerega lind. Sulestik on tal enamjaolt hallikaspruun, tumedate tähnide ja triipudega, kõhu- ja sabaalune ning tagaselg on valge, saba peenevöödiline. Emaslinnud on isastest kolmandiku võrra raskemad, kaaludes kuni 1,3 kilogrammi isaste ühe kilo vastu. Ka nokk on emastel pikem, kuni 15sentimeetrine. Alaspidi kõvera otsaga nokk on sobiv nii maapinnal kui ka pehmes pinnases elavate selgrootute kinninabimiseks. Varvaste vahel olevad lühikesed lestad soodustavad tümal pinnasel kulgemist, vajadusel ujumistki.

Alanoka tipul on sadu imetillukesi silindrikujulisi kompimiselundeid – niinimetatud Herbsti kehakesi, mille abil koovitaja tunnetab oma saagi pisemaidki liikumisi. Need on omased enamikule kurvitsalistele ja ka hanedele-partidele. Nokaluu välisotsal paiknevad nad õnarates, mida linnu skeletil on hästi märgata. Kui lind mudasse pistetud nokka käänab, lisab kõver nokaots pinnases toiduotsingule ruumilisust, nii et mõne teise pikanokalisega võrreldes on koovitaja saagijaht edukam.

Suurkoovitaja elupaigaks on avarad niisked ja märjad lagealad: rohtsood ja lagerabad, rannaniidud ja -karjamaad, märjemate laikudega loopealsed ja nõmmed. Pikad nõtkete liigestega jalad lubavad tal elutseda ka kõrgema rohu või kuluga paikades, mis ei sobi näiteks kiivitajale, kes oma jalgu ei saa kuigi kõrgele tõsta. Pesitsemiseks valib koovitajapaar mõne laiema mätta, millel olev või ise voolitud lohk mõlema paarilise osalusel vooderdatakse mulluste kõrtega. Ühe-kahepäevaste vahedega muneb emane tavaliselt 4 muna, mis on kahlajatele omaselt ühest otsast teravad, et võtaksid pesas kokku vähem ruumi, ja head varjevärvust: kahkjasrohelise tausta ja pruunikate laikudega. Haudumine algab pärast viimase muna munemist, nii et 27–29 päeva pärast kooruvad pojad päris ühtaegu ja hülgavad pesa peatselt pärast oma mustalaigulise kreemika põhitooniga udusulestiku kuivamist. Esialgu pakuvad-osutavad neile toitu vanemad, paari nädala pärast suudavad ise oma järjest pikemaks kasvava nokaga mudast ja mullast ussikesi ja tigusid hankida. Sellal aga jäävad pojad üksnes isalinnu hoolde. Seegi lahkub nädal enne poegade lennuvõimestumist (40 päeva vanuselt).

Suurkoovitaja levila laiub Euraasia metsa- ja stepivööndis Iirimaast Kaug-Idani. Aasias ei küündi see okasmetsade vahel olevatele sooaladele, Euroopa alamliik aga ei pelga pesitseda Põhja-Norras ega Kirde-Venemaal. Viimase veerand sajandi kestel on asurkonnad kõikjal kahanenud, Iirimaal koguni 90 protsendi võrra. Eestisse on jäänud pesitsema kunagise 10 000 kuni 12 000 paari asemel vaid mõni tuhat, sest röövloomade press on suur ja põlluharimine lindudele hukatuslikult intensiivne. Kasari luhaniitudel pesitses läinud sajandi keskpaiku ruutkilomeetril kuni 7–8 koovitajapaari, nüüd aga peaaegu kümme korda kasinamalt. Nii sealsete kui ka Sise-Eesti looduslike heinamaade niitere˛iim soodustab niitude võsastumist ja pinnakatte vildistumist – viimane takistab toidu ligi pääsemist.

Talvitama ei rännata kaugele, vaid piirdutakse Lääne-Euroopa ja Vahemere-äärsete rannikualadega, kus nauditakse mõõna ajal paljanduvate mudaväljade toiduohtrust. Rändeajal võib koovitajaid näha suurte salkadena, isegi sadu linde lähestikku. Briti saartel elutseb liik aasta ringi. Tihe sulestik ja üha soojemad talved lubavad suurkoovitajaid nüüd Läänemere lõunaosa rannikuvööndiski talvitada.

Suurkoovitaja oli 1997. aastal valitud meie aasta linnuks. Ta on arvatud kaitsealuste liikide III kategooriasse, seega ohustatud lindude hulka. Teda on Eestis viimasel ajal küll jälgitud ja uuritud, selgitatud tema ökoloogiat ja pesitsustulemusi pärssivaid asjaolusid, ka lindudele kinnitatud raadiosaatjate abil. Ent nende kenade lindude halb käekäik jätkub ja kaudsete kaitsemeetmete rakendamine põllumajanduses, näiteks osa heinapõldude niitmisaegade nihutamine juulisse ja eluvaenulike taimekaitsemeetodite piiramine viljapõldudel, samuti kiskjate ülemäärase hulga otsusekindel vähendamine ei ole siiani tõsisemat arutamistki leidnud. Kuigi suurkoovitaja eluiga ulatub 30 aastani, saab populatsiooni ressurss praeguste olude jätkudes millalgi paratamatult otsa ja siis olemegi ühest oma põlisest asukast ilma ning peame piirduma vähemkultuuristatud tagamaadel pesitsevate läbirändajatega ...