Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aiandus saab selgeks Räpinas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Räpina Aianduskooli direktor Kalle Toom ütleb, et ideega „tahan lillepeenart ja võiks ju õppida Räpinas selle tegemist” pole mõtet siia kooli tulla. | FOTO: Kristina Traks

Räpina Aianduskool on musternäide sellest, kuidas õppida on võimalik igas eas – siin õpivad kõrvuti nii värskelt põhikooli lõpetanud noored kui ka vanaemad, kes tahavad aianduse peensustest rohkem teada.

Kooli direktor Kalle Toom ütleb kohe, et ideega „tahan lillepeenart ja võiks ju õppida Räpinas selle tegemist” pole mõtet siia kooli tulla, sest õppimine Räpinas tähendab kaugelt enamat kui vaid iluaianduse tudeerimist. Räpinas õpetatakse aiandust juba 1924. aastast ning õigupoolest on Räpina linn tuntud just siinse Eestis ainukese aianduskooli poolest. Praegu õpib koolis üle 600 õpilase, tippajal umbes viis aastat tagasi oli õpilasi koguni 800.

Õpetatavaid ameteid on Räpinas praegu viis: aednik, maastikuehitaja, florist, tekstiilkäsitööline ja keskkonnakaitse spetsialist. Viimane eriala tekitab direktori sõnul tihti eksiarvamusi – nimelt tüüpiliselt arvatakse, et õpetatakse looduskaitseaktiviste. „Keskkonnakaitse ei tähenda seda, et õpetame keskkonnaaktiviste, kes ennast puude külge hakkavad aheldama. Valmistame ette spetsialiste, kes lähevad tööle Keskkonnainspektsiooni, Keskkonnaametisse, RMKsse, kohalikesse omavalitsustesse, ettevõtetesse. Meie õpilased õpivad tundma ja mõistma loodust, aga kuna näiteks Keskkonnainspektsioonil on haldusmenetlused, siis õpivad õppurid ka juriidikat,” selgitab Toom. Räpina kool on ainuke koht Eestis, kus keskkonnakaitset saab õppida kutsehariduse tasemel.

Aedniku eriala kõige hinnatum

Erialadest on populaarseim aedniku oma. „See pole pelgalt iluaiandus, kuigi ka sellest saavad õpilased teadmised, vaid suunatud siiski aianduslikule tootmisele,” täpsustab Toom. „Anname teadmised katmikala- ja avamaatootmisest, viljapuude ja köögiviljade kasvatusest. Välja jääb teravilja- ja kartulikasvatus. Tegemist on tõsise õppetööga, kus mütsiga lüüa ei saa – kasvõi juba sellepärast, et ladina keeles tuleb taimenimed kõik selgeks saada. Kuna paljud meie õpilased on pereinimesed, õpivad pere ja töö kõrvalt, siis täname alati lõpuaktusel peresid selle eest, et nad usaldasid oma kallid kaheks aastaks meile.”

Valdavalt kestabki õppetöö kaks aastat. Õppevormideks kas statsionaarne päevaõpe, töökohapõhine õpe või sessioonõpe, viimasel on aastas kuus nädalast õppesessiooni. Näiteks tekstiilkäsitööd saab praegu õppida vaid sessioonõppe vormis. „Selline õppevorm nõuab õpilaselt vankumatut distsipliini ja oskust teha iseseisvat tööd. Praktiline õpe toimub siin koolis, kuid kogu teooria tuleb omandada iseseisvalt. See pole lihtne, eriti kui samal ajal on vaja täiskohaga tööl käia ja perele panustada. Võib-olla just sellepärast on näiteks keskkonnakaitse erialal üsna palju õpingute katkestajaid. Inimene lihtsalt ei jõua korraga kõigega tegeleda ja jätab õppimise pooleli.”

Veel katkestatakse Toomi sõnul õpinguid, sest kooliskäimise ajal saab õpilane aru, et kujutas eriala ette kuidagi teistsugusena. „Näiteks tullakse õppima maastikuehitust, kuid tegelikult mõeldakse rohkem maastikukujundusest. Vast ei arvestada sellega, et ehitamine on füüsiliselt raske. Või et tuleb mulda kärutada, kive tõsta, oledki päev otsa põlvili peenra vahel, paned sillutist või töötad puidutöömasinatega. Katkestatakse sellepärastki, et kardetakse masinaid,” toob ta välja. „Maastikuehitus erialana koosneb aedniku-haljastajatööst, kivitööst ja puidutööst. Kõike peab oskama, muidu pole sa ju maastikuehitaja, vaid lihttööline.”

Noort huvitavad lilled ja ehitamine

Toom räägib, et noori inimesi kõnetavad erialadena peamiselt florist ja maastikuehitus, seevastu aiandus ja käsitöö on nn elustiilierialad – inimesel peab kõigepealt tekkima arusaam, mida ta elult tahab, siis ta huvitub sellest sügavamalt ja asub ala õppima. „Aednikuks õpivad kas tõeliselt noored huvilised ja entusiastid või keskealised, kel on idee, et nad tahavad elada teatud viisil ja tegeleda aiandusega. Tulevad need, kes on kutseala ja ametit vahetanud ning aru saanud, et aianduses hakkamasaamiseks on vaja teadmisi,” seletab Toom.

Kümme aastat on Räpina aianduskool teinud koostööd Maarja külaga ja koolis on õpperühm, kus erivajadusega noored õpivad abiaednikuks. Samuti on eraldi rühm noortele, kelle kodune keel on vene keel. Nõnda tuleb igal aastal Räpinasse õppima noori Ida-Virumaalt ja isegi Venemaalt. Aianduskooli tullakse üle Eesti, kõige rohkem Tallinnast ja Harjumaalt, edasi Tartust ja Tartumaalt ning alles siis Põlvamaalt ja muudest Eesti maakondadest.

Enamik õpilasi tuleb töölt

Koguni kolmveerand Räpina aianduskooli õpilastest tuleb õppima mitte otse koolipingist, vaid töölt. „Tahaksime, et noorte osakaal oleks suurem, kuid praegu on kujunenud nii,” märgib Toom.

Noortest õppijatest üle 80 protsendi töötavad ja õpivad pärast aianduskooli lõpetamist edasi. Võib-olla alati ei asuta erialasele tööle, kuid kui aianduskooli lõpetajast saab näiteks ehituspoe aiaosakonna müüja, siis rakendab ta tööl koolis õpetatud teadmisi. Toom räägib, et tööandjad mõnikord kurdavad, et neile ei tule aianduskoolist tööjõudu. „Tegelikult on asi selles, et väljaõppinud inimene ei taha teha lihttööd, ta tahab oma teadmisi-oskusi rakendada ja areneda. Lihttöö tegemiseks, nt aiasaaduste korjamiseks, ei ole vaja kaks aastat koolis õppida. Samas meie õpilased saavad nii hea ettevalmistuse, et tööta nad ei jää ja me ei kohta neid pärast kooli lõpetamist töötukassas.”

Enne kaalu, siis tule

Aianduskooli direktor soovitab esmalt enda jaoks mõelda läbi mõned põhilised küsimused. „Küsime mõnedele erialadele õppima tulijatelt: milline on olnud kokkupuude erialaga? Miks te seda õppida tahate? Mida te kavatsete õpituga peale hakata? Vastused näitavad, kas koolitulija on asja läbi mõelnud,” teab Toom.

Veel tasub näiteks aedniku ja maastikuehitaja ameti juures arvestada töö hooajalisusega. „Peaks mõtlema, mida ta teeb talvel, ja peab arvestama, et suvel on ülikiire ning puhata pole üldse aega. Seevastu talv on vabam ja rohkem puhkamiseks,” räägib Toom.

Kooli konkurssi enamasti pole, kui, siis mõnel erialal sessioonõppesse. Ent päris kõiki soovijaid vastu ei võeta. Näiteks tekstiilkäsitöös küsitakse õpilasekandidaadilt näha tema valmistatud käsitööesemeid. Keskkoolitunnistuse põhjal ei otsustata, sest enamasti on keskkooli lõpetamisest palju aastaid möödas ja koolitulija on võib-olla vahepeal töötanud hoopis teisel alal või omandanud lausa doktorikraadi.

Eriti oodatud on päevaõppesse tulijad. „Isegi kui õpilane aiandusest või mõnest teisest erialast õpinguid alustades suurt midagi ei tea, siis me äratame ala vastu huvi. Meil on suurepärased õppimis- ja elamisvõimalused, samas on kool piisavalt väike, et jõuaks igaühega individuaalselt tegeleda.”

Maailmatasemel kutseharidus

Räpina kool on nagu teisedki Eesti kutsekoolid värskelt remonditud ja ajakohaselt sisustatud. Kalle Toomi sõnul on Eesti kutseharidus täiesti maailmatasemel ja koolilõpetajate oskustele pole midagi ette heita. „Jah, aeg-ajalt on kuulda ettevõtjate kurtmist, kuidas koolist tulnud inimene ei oska seda või toda. Samas töötaja spetsiifiline koolitamine täpselt ettevõtte vajaduse järgi saabki ju toimuda ainult ettevõtja juures. Meie anname teadmistele tugeva algbaasi.”

Kalle Toom toob välja veel ühe mõtlemapaneva fakti: üle Eesti on otse põhikoolist kutsekooli tulijate tunnistuse keskmine hinne 3,3. „Meie kasvatame kutsekoolis sellisest kolmepoisist meistri, kes toidab ära pere ja loob ühiskonnale väärtust. Lisaks on kutsekool hariduslike erivajadustega noortele üldse ainuke võimalus elus edasi minna. Mõtleme, et keskmiselt on ühe kutsekooliõpilase aastane õpetamiskulu riigile umbes 3000 eurot. See on tegelikult üsna vähe võrreldes selle kuluga, kui noor inimene ei õpiks ega töötaks, elaks üksnes sotsiaalsüsteemi kulul või satuks lausa kriminaalsele teele.”

Taimehuviline noormees peab kodus talveaeda

Praegu Räpina Aianduskooli II kursusel õppiv Jaano Oras nakatus „taimehaigusesse” juba 14aastaselt, kui kasvatas tomati-, arbuusi- ja melonitaimi ning neid teistelegi müüs. Noormees katsetab vanemate loodud talveaias kõiksugu põnevate taimede kasvatamist ja näeb oma tulevikkugi just taimemaailmaga seotuna.

Kui palju neli-viis aastat tagasi rajatud talveaias parasjagu taimi kasvab, ei oska Jaano öeldagi. Tema kõige suuremad lemmikud on orhideed, neid kasvab umbes 80. „Lemmikuid on mul palju. Mõnel liigil meeldivad juured, teisel õied, kolmandal lehed,” ütleb ta. „Minu suurim unistus on saada endale Grammatophyllum speciosum, mis on maailma suurim orhidee. See võib kasvada kuni kolme meetri kõrguseks!”

Taimi oma talveaeda on noor aednik toonud siit-sealt – neid ostnud, saanud praktikalt või taimevahetuse kaudu. Näiteks harilik viigipuu ja pistaatsia pähklipuu jõudsid Jaano juurde just taimevahetuselt. Tallinna Botaanikaaias praktikal olles märkas Jaano huvitavat taime Citrus medica, millel on kaheksajalakujulised õied ja mis kasvab ainult Indias. Noormees küsis pistoksa – ja oks läks kasvama!

Jaanol on mitmeid tulevikuplaane, mõistagi on need seotud botaanikaga. Ta plaanib minna Tartu Ülikooli bioloogiat õppima ja unistab oma ettevõttest, mis müüb toataimi. Muidugi võiks olla päris oma botaanikaaed ja miks mitte ka viinamarjaistandik.

Tagasi üles