Enam-vähem kõigil loomaliikidel, putukatest imetajateni kuulub sigimistsüklisse mäng, tegelikult tõsine jõukatsumine, mille peamiseks eesmärgiks on selgitada liigi püsimiseks võimekamad isasloomad. Linnuriigis on märgatavamad ja ilmekamad mängud teada näiteks metsisel ja tedrel, rohunepil ja tutkal.
Tutkas kuulub kurvitsaliste-kahlajate hulka, kes teise nime on pälvinud oma niisketes-vesistes elupaikades toiduotsinguil tihtipeale vees kõndimise-sumamise tõttu. Tutkaste isaslinnud ja emaslinnud erinevad nii suuruse kui välimuse poolest. Isased on umbes hakisuurused ja kaaluvad 200 grammi ringis, emased on kolmandiku võrra kergemad. Välimuses on ainsad ühised tunnused oranžikad jalad ja valge V-joonis sabatüvikul. Lühike nokk on emastel tumehall, isastel roosakasoranž. Emase sulgrüü on ülapoolel pruunikashall mustjate tähnidega, alapoolel hele. Isastutkaid on raskem kirjeldada: kevadist hundrüüd iseloomustab kahar sulgkrae ja topelttutt, mida mänguplatsil kohevile aetakse. Need ehissuled on igal isasel eri värvust lumivalgest süsimustani ja mitmesuguse mustriga, nii et kaht ühesugust „kukke“ on lausa võimatu leida. Nägu on kaetud oranžkollaste lihakate nahanäsaratega.
Sellise uhke sulestikuga isatutkad kogunevad maikuul reeglina kuni 15 linnu kaupa lagedal rannaniidul, luhal või sooserval olevatele kuivematele kohtadele ning asuvad oma tugevust ja võitluskunsti võrdlema. Kohevil kraega linnud teevad alul vastaste suunas pettesööste, lähevad järjest ägedamaks, rabavad vastast sulgedest, aeg-ajal hüppavad vastamisi õhku kuni meetri kõrgusele ja haakuvad varvastega teineteise sulgedesse. Tõsiseid vigastusi üksteisele naljalt ei põhjustata, kuid mänguplatsile võib elutult maha jääda mõni ülikurnatud ja rabanduse saanud tutkas. Tavaliselt on mänguplatsi keskel mustja kraega ja ääre pool pruunide ehissulgedega linnud, mõned valgepäised jäävad aga „satelliitideks“. Emased jälgivad mängu n.ö distantsilt ja lähevad ühekaupa mänguplatsile, kus paarituvad endale meelepärase isasega.
Mõnikord saab see õnn osaks ka valgekraelistele, ent enamasti eelistatakse endale mängu keskel koha kätte võidelnud isaslinde. Ka läbirändel mõnepäevaseid peatusi tehes ei jäta tutkakuked juhust kasutamata, et sobivatel kohtadel üksteisega võidelda. Tutka ladinakeelne nimetuski Philomachus pugnax (sõjakas lahinguarmastaja) viitab tema võitlushimule; meie rannarahvas on tutkast nimetaniud „riiukukeks“.
Õigust öelda on meie looduses kunagi massilised tutkamängud jäänud minevikku. Millalgi paarsada aastat tagasi hakkas Kesk-Euroopa ja ka Baltimaade tutkapopulatsioon kahanema, ent veel 60 aasta eest võis Eestis pesitsevat asurkonda hinnata mitmele tuhandele emalinnule (isased ei osale pesitsemises üldsegi ja väljendi „rongaisa“ võiks asendada „tutkaisaga“). Läbirändajaid nähti kümneid tuhandeid, kokku kaugelt üle saja tuhande. Eelmise sajandi lõpuks aga pesitses meil napilt pooltuhat tutkast, kümne aasta eest veel kuni viiskümmend ja nüüd heal juhul 10–20 isendit. Tutkas arvati paari aasta eest Eestis kaitstavate linnuliikide esimese kategooria hulka...
Ka veel saja aasta eest tutkastele pesitsemiseks sobivad alad Hollandis, Põhja-Saksamaal ja -Poolas ning Kesk-Rootsis ja Lõuna-Soomes on neist nüüdseks üsnagi tühjenenud. Paljud linnu-uurijad seostavad tutkaste arvukuse kahanemise parasvöötme keskosas kliima soojenemisega. Teravmägede ja Novaja Zemlja saarestikes aga on täheldatud tutkaste rohkenemist. Tutka koguhulgaks terve leviala ulatuses (põhiliselt Euraasia tundravööndis kuni Leena suudmealani) pakutakse umbes poolteist miljonit paari.
Pärast meelepärase isasega paaritumist leiab ematutkas mai lõpupoolel niiskel luhal või rannaniidul pisut kõrgemal põndakul rohtkattes hästi varjatud koha, voolib rinnaga pinnasesse madala pesalohu, vooderdab selle väheste kõrtega ja muneb sinna reeglina neli muna. Need on tumepruunilt laigustatud oliivrohelise koorega ja ühest otsast teravamad, et üheskoos vähem ruumi võtaksid. Munad kogumass on enam kui pool emalinnu omast, neid hautakse 21 päeva ja pojad on kohe kuivamise järel valmis emalinnu saatel pesast lahkuma ning varsti juba ise toitu noppima. Nad söövad nagu vanalinnudki igasuguseid niiskuselembeseid ja mudas elutsevaid selgrootuid, peamiselt putukaid ja nende vastseid ning ussikesi. Lennuvõimeliseks ja iseseisvaks saavad pojad kolme ja poole nädalaga. Emalinnu kutsehüüd on tasane väh või nhö.
Kui paljud kahlajad sorgivad nokaga mudas ja avastavad toidu kompimise varal, siis tutkad seiravad pilguga maapinda ja nopivad söödava nokka, sikutavad vihmausse maast välja, osa toitu hangivad ka madalast veest. Pimedas otsivad tutkad toitu harvem ja seda vaid kuulmise abil, suutes tajuda vihmausside liikumishelisid.
Juuni lõpupoole algab isastel sulgimine ja nad kaotavad oma kaela- ja peaehted, nii et enne ärarännet augustis ja septembris on nad üsna emaslindude sarnased, ainult suuremad.
Talvitatakse troopilises ja Lõuna-Aafrikas, vähemal hulgal ja paiguti Vahemere ja Araabia mere rannaaladel, aga ka Lõuna-Austraalias. Kirdepoolseimad pesitsuspaigad on talvekorterist 12 kuni 15 tuhande kilomeetri kaugusel.
Tutka eluiga võib küündida üle 13 aasta.