Võõrasema on slaavlastele viinavürts ja prantslastele maiusroog

Võõrasema on kasvupinna suhtes vähenõudlik ja õitseb rikkalikult nii päikesepaistelises kui ka poolvarjulises kohas, kuid ei talu värsket sõnnikut ega komposti. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kannikesi (Viola) on looduses 450 liigi ümber ja Eesti looduses esineb neist 17, sagedasem liik on põldudel umbrohuna kasvav põldkannike, vähem aaskannike. Meil aedades ja haljastuses rohkesti kasutatav ja populaarne võõrasema (Viola x wittrockiana) on aretatud aaskannikese (V. tricolor) ristamisel teiste liikidega.

Aaskannike on väga vana ravimtaim, ka lõhnavat kannikest on varasematel aegadel kasutatud viinamarjaveini maitsestajana. Kuivatatud kannikesejuuri on kasutatud Vene viinade maitsestamiseks peaaegu kogu viinavalmistamise ajaloo vältel.

Põldkannike (Viola arvensis) on levinud kogu Euroopas, see on ühe- kuni kaheaastane taim, mis eelistab kasvada liivakal mullal. Esineb palju varieteete ja moodustab hübriide aaskannikesega.

Põldkannikese kõrgus on kuni 30 sentimeetrit. Õied on 11,5 sentimeetrit pikad, kroonlehed valkjad, kollakasvalged või kahvatukollased, sageli kaks ülemist osalt lillakad. Õitseaeg talvituvatel isenditel aprillist, teistel maist-juunist kuni sügiseni. Viljad valmivad alates juunist. Viljaks on kupar, kus on palju väikeseid seemneid, mis paiskuvad laiali.

Aaskannike (Viola tricolor), mida rahvas kutsub käoorvikuks, kasvab liivakatel aladel, umbrohuna söötidel ja põldudel, ka teede äärtes. Eelistab lubjavaest pinda. Esineb palju varieteete õie suuruses ja värvuses. See on ühe- kuni kaheaastane, taime kõrgus 10–30 sentimeetrit. Õiekroon 1,5–3 sentimeetrit pikk, kahe- või kolmevärviline. Õitseb juunist augustini, viljad valmivad alates juulist.

Sarvkannikese (V. cornuta) ladinakeelne nimetus cornuta tähendab sarvjas, sarvetaoline ja on antud taimele selle õiel oleva pika kannuse tõttu. Sarvkannike on looduslikult levinud Lõuna-Euroopas Püreneedel ja Alpidel. See on mitmeaastane mäestikutaim, mida meil kasvatatakse ilutaimena aedades enamasti üheaastasena. Taime kolmekandiline vars on harunenud, kõrgus 15–20 sentimeetrit. Õied 2–3sentimeetrise läbimõõduga. Kroonlehed helelillad või hele-lillakassinised, neelus kollased. Tänapäeva sortidel on õied ka kollased või sinise-lilla-kollasekirjud. Õitseb maist augustini.

Aedkannike ehk võõrasema (V. wittrockiana) on aedades ja haljasaladel varakevadeti kasutatav taim. Ladinakeelne nimetus wittrockiana on taimele pandud Rootsi botaaniku ja kannikeste uurija V. B. Wittrocki (1839–1914) auks. Taime vars on üleni lehistunud, taime kõrgus on kuni 25 sentimeetrit. Kannusega suured õied on kuni kuus sentimeetrit või suuremad, mitmesugustes värvitoonides ja keskel kollase „silmaga”. Aedkannike on kaheaastane, mida tänapäeval kasvatatakse ka üheaastasena, külvates jaanuaris kasvuhoonesse.

Aedkannike ehk võõrasema on meie tingimustes esimese istutuse taim. Nii võõrasema kui ka sarvkannikest saab kasvatada ühe- ja kaheaastasena. Üheaastasena kasvatades külvata seemned kasvuhoonesse detsembri lõpus või jaanuari alguses. Külvid katta vermikuliidi- või õhukese liivakihiga. Muidugi ei tohi külvid kuivada. Sobiv idanemistemperatuur on 18–21 kraadi, taimed tärkavad 7–14 päevaga.

Taimed pikeerida jaanuari keskel ja lasta kasvada. Veebruari esimeses pooles asetada taimed 10 kraadi juurde. Jahedas peavad noored taimed olema kolm-neli nädalat, see soodustab õiepungade teket. Märtsis algul või keskel taimed potistada ja panna 12–15 kraadi juurde, aprilli keskel alustavad taimed õitsemist.

Avamaale külvata taimed juunis või juuli algul. Tõusmed pikeerida, kasvukohale istutada augustis või harvendada pikeeritud taimi. Võib juhtuda, et taimed hakkavad juba sügisel õitsema. Lumeta talvel võib taimi katta kuuseokstega. Tänapäeval on aretatud ka sorte, mis ei talu talve.

Kasvupinna suhtes on võõrasema vähenõudlik ja õitseb rikkalikult nii päikesepaistelises kui ka poolvarjulises kohas. Ei talu värsket sõnnikut ega komposti. Ilusamaid ja haruldasemaid taimi saab paljundada ka rohtsete pistikutega, mis juurduvad 2–3 nädalaga. Ühelt taimelt võib saada kuni 3000 seemet, ühes grammis on 800 seemet.

Kannikesed olid juba muistses Egiptuses kuulsad ravim- ja lõhnataimed. Kannikestest kuuluvad ravimtaimede hulka aas-, põld- ja lõhnav kannike. Ravimiks kasutatakse õitsemise ajal korjatud ja kuivatatud maapealset osa (ürti) tervikuna.

Peamine toimeaine on rutiin, mida õitsemisaegsetes lehtedes on kuni 0,13 protsenti, lisaks mitmesugused värvust andvad flavonoidid ja karotinoidid, eeterlikud õlid, saponiinid ning C-vitamiin.

Aaskannikese ürti kasutatakse kroonilise psoriaasi, paisete ja vinnide, ka raskesti paranevate nahahaavade ravimisel. Kannikesetee mähised ja vannid vähendavad nahahaigustest põhjustatud sügelust. Õieteemähist on kasutatud vesise ekseemi korral.

Ürt koguda ja kuivatada õitsemise ajal. Kuivatada päikese ees varjatud tuuletõmbusega kohas 5–7 sentimeetri paksuse kihina. Ürt on kuiv, kui kannikese varred painutades murduvad. Kannikesed on ka nõrgad veeväljutajad (diureetikumid) ja verepuhastajad, hoides ära veresoonte lubjastumise (ateroskleroosi), samas kiirendavad need ainevahetust. Ürditeed kasutada seespidiselt ülemiste hingamisteede katarride ja palaviku puhul.

RETSEPTID

Ürditee

1 kuhjas tl kuivatatud kannikeseürdile valada peale 1 klaas kuuma 70kraadist vett ja lasta 10 minutit tõmmata, juua vastavalt vajadusele 2–3 klaasi päevas. Ravikuuri kestus kaks nädalat.

Õietee

Õieteel on täheldatud kerget rahustavat toimet. Kuivatatud õisi soovitatakse kasutada segus humalakäbide, veiste-südamerohu ja piparmündiga unetuse ja neurooside korral (kõiki komponente võtta võrdses koguses). Valmistada nagu eelmist teed. Tee toime tugevneb veelgi, kui joodava temperatuuriga tõmmis magustada meega. Teed soovitatakse juua üks klaas pool tundi enne uinumist.

Suhkrustatud kannikeseõied

Kannikeseõied suruda kangesse suhkrusiirupisse, mis lastakse hetkeks keema tõusta, ja siis jahutada. Õied tõstetakse siirupist välja ja kuivatatakse nagu suhkrustatud puuvilja. Teine võimalus on kannikesed munavalgesse kasta, tuhksuhkruga üle puuderdada ja siis ühekordse kihina kuivatada.

Kannikeseõied mahlatarretises

0,3 liitrit greibimahla, 1 klaas vett, 100–150 g suhkrut, 8 lehte želatiini või 2 kuhjas sl želatiinipulbrit, 1/2 tl vanillsuhkrut, 1 sidrun ja paar kohevat peotäit värskeid eri värvi kannikeste kroonlehti. (Samas võib ühte tarretisekaussi panna ka ainult üht värvi kroonlehed, teise teist värvi, kolmandasse kolmandat värvi jne.) Leotada želatiini 10 minutit väheses vees. Segada mahl veega, lahustada suhkur ja leotatud želatiin ning kuumutada tasasel tulel pidevalt segades, kuni kõik on lahustunud. Lasta segul veidi jahtuda, valada see klaasist dessertpokaalidesse, segada juurde kannikeseõied ja kõige peale asetada õhukeselt lõigatud koorimata sidruniviil. Tõsta pokaalid 2–3 tunniks jahedasse.

Kannikeseõied valge veini tarretises

2,5 klaasi vett, 1 klaas valget kuiva veini või vermutit, 1/2 klaasi suhkrut, 8 lehte želatiini või 2 kuhjas sl želatiinipulbrit ja paar kohevat peotäit värskeid eri värvi kannikeste kroonlehti. Asetada želatiin vähese veega likku, lisada pool klaasi vett ja kuumutada pidevalt segades, kuni želatiin on täielikult lahustunud. Segada 2 klaasi keedetud jahutatud vett, vein ja suhkur kuni suhkru täieliku sulamiseni. Segada želatiinilahus pideva joana veinileeme hulka. Valada segu dessertpokaalidesse, segada juurde kannikeseõied ja tõsta 2–3 tunniks jahedasse tarduma. Soovi korral võib enne serveerimist peale puistata purustatud kooritud mandleid või pähkleid.

Kannikeseõie liköör

Võta 992 g värskeid kannikeseõisi, valada peale 1,23 liitrit kanget viina, 8–10 g viinhapet (sidrunhapet) ja lasta üks kuu pimedas seista. Kurnata, lisada maitse järgi suhkrut ja värviks veidi puhast mustikamahla.