Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tikutaja – taevaalune möhitaja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Toitu otsides on tikutaja valmis ka läbi vee kahlama. | FOTO: wikipedia

Kevadõhtuti kuuldub soode ja vesiste niitude kohalt taevalaotusest justkui mingi soku möhitamist-mökitamist, ikka sekund kuni poolteist seda kummalist heli ja siis jälle kuni pool minutit vaikust.

Selle hääle allikat on üsna hõlpus silmata – mingi lind sööstab mitukümmend meetrit allapoole, siis kogub jälle kõrgust, et siis end umbes 45kraadise nurga all möhitamise saatel uuesti maapinna poole kukutada. Teda binokli vaateväljas jälgides on näha, et allapoole suundudes hoiab ta tiibu liikumatult ja pisut „vinklis”, saba aga on laiutatud. Just saba abil ta tekitabki seda omapärast heli. Tüürsulgi on tikutajal 14, seega ühe paari võrra enam kui teistel kurvitsalistel. Äärmised sabasuled on üpris jäigad ning nende udemed on üksteisest lahus ja hakkavad suure lennukiiruse juures vibreerima. Sellest tulebki see iseloomulik heli, mis on linnule andnud taevasoku nimetuse. Maikuuks on need jäigad suled juba õige kulunud ja möhitamine pole enam nii kõlav-kaikuv kui aprillis.

Ka kirjakeelne nimi tuleneb sel linnul häälitsusest: ta kutse- ja territooriumihüüd kõlab kui tikut-tikut, ärevushüüd aga tik-tik-tik-rida. Maapinnal eelistab ta tegutseda tihedas taimestikus, kust lendab üles käänakulisel lennul ja kääts-hüüdega. Suuruselt on ta kopsakama rästa ja haki vahelmine, üsna pikkade jalgade ja ülipika, peast kaks korda pikema nokaga. Sulestik on pruuni-mustakirju, seljal ja peas heledate triipudega.

Nokatipu katte all on tikutajal sadasid kompimiskehakesi, mille abil ta tajub pehmes pinnases või lausa mudas elavate selgrootute pisematki liikumist. Nokka saab ta avada ka ainult tipuosast ja saagi alla neelata ka nokka mudast välja kergitamata. Kui ta midagi ei leia, pistab ta noka maasse pisut eemal ja nii on kohas, kus tikutaja toitu otsides nokaga sonkis, mudapinnal hulk tillukesi lohukesi.

Usina möhitamise peale seltsib isastikutajaga sobiv emaslind, kes muneb enda valitud ja oma rinnaga rohukamarasse surutud-voolitud lohukesse aprilli lõpul või mai alul neli pirnikujulist muna, mille teravam ots on täiskurna puhul keskele suunatud. Selline vorm on vajalik suhteliselt suurte munade täielikumaks katmiseks hauduva linnu poolt. Hallikasroheka taustaga ja pruunilt kirjatud munad sulanduvad kulukõrte ja -lehtedega kasinalt vooderdatud pesapõhja taustaga hästi kokku.

Kuni kolmenädalase haudumise järel kooruvad kaitsevärvi kirjud pojad, kes peagi pesa hülgavad ja kellele vanemad esimesel nädalal toitu noka ette annavad. Siis suudavad-oskavad tikutajapojad juba ise pinnaseloomakesi peilida. Tavaliselt jaotub pesakond vanemate vahel pooleks. Juba kolmenädalaselt võivad pojad lendu tõusta, aga viieselt on täiesti lennuvõimelised. Juulis pesakonnad hajuvad, kuid segunevad teistega ja nii võib sügisel kohata isegi tosinalinnulisi salku.

Oktoobri kestel rändavad tikutajad meilt minema. Septembris võib täheldada ilmselt kirdepoolse päritoluga tikutajate läbirännet. Osalt on nad kaugrändurid, jõudes Aafrikassegi, kuid enamasti talvitavad Euroopa mahedama kliimaga lõuna- ja edelaaladel. Pehmem talv lubab mõnel üksikul isendil Eestissegi jääda.

Tikutaja on levinud kogu Euraasia metsavööndis, pesitsedes lagedamatel märgaladel, kokku üle seitsme miljoni paari. Eesti asurkond on arvatavalt 40 000 kuni 60 000 paari. Näib, et tikutaja arvukus on pärast mõningat suurenemist eelmise sajandi lõpukümnendeil nüüd mõnda aega stabiliseerunud.

Tikutaja on sajandeid olnud populaarne jahilind, keda edukamalt saab küttida linnukoera abil. Lindu märgates jääb treenitud koer seisma, sageli üks esikäpp kergitatud – märgiks, et kütt end laskevalmis hoiaks. Jahiseltside andmeil lastakse Eestis praegusajal sügiseti kokku paarsada isendit.

Tagasi üles