Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kes kõmistab rootihnikus?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Harva, kui hüüp lagedale tuleb, ent mõnikord seda juhtub nägija rõõmuks. | FOTO: wikipedia

Ehkki jää sulamine suurtel järvedel ja merelahtedel pole veel päriselt lõpule jõudnud, on pilliroorägastike üks, kui mitte lausa peamine peremees pärale jõudnud. Meie lääneranniku ning Saare- ja Hiiumaa lahtede, samuti suurte sisejärvede roostikust kostab kevadõhtutel ja -öödel, maikuul koguni päevaajal valju kumedat kahesilbilist heli, justkui möiratust.

Seda madalat üü-prumb-häält saab järele teha laiakaelalisse tühja liitrisesse pudelisse puhudes. Kord, pea kuuekümne aasta eest ei õnnestunud raadioreporter Feliks Leedil Matsalu looduskaitsealal käies hüübi häälitsust oma magnetofonilindile talletada, sest kõva tuul häiris. Ei jäänudki siis muud üle, kui võtsin lahelt tagasi jõudnult Lihula võõrastemaja kambris toona käibel olnud pudeli ja saimegi lindile heli, mida kolleegidki ei osanud pettuseks pidada.

Selle rannarahva hulgas ka merehärjaks nimetatud linnu häält on kuulnud paljud, ent näinud on teda ennast üsna vähesed. Veel saja aasta eest ei osanud linnuteadlasedki täpselt öelda, kuidas hüüp seda heli tekitab. Arvati koguni, et alul tõmbab õhku sisse, siis pistab noka mudasse ja puhub õhu välja. Nüüdseks on lugu videovõtete varal selge: roostikus seistes või ringi uidates, rõhtsalt hoiduv kael pisut õlgade vahele tõmmatud ja nokk umbes 30 kraadi allapoole suunatud, teeb ta 3–4 korda noka lahti, ahmib iga kord sõõmu õhku sisse (on kuulda vaid tasast nokaplaksatust), nii et kael paisub, ootab mõne hetke, avab jälle sekundiks noka, tõmbab veel õhku sisse – kuuldub vaiksevõitu üü – ja siis nokk kinni – kostab vali prumb. Niiviisi kordab hüüp seda tegevust ja häälitsust mitu korda järjest.

Kaalult on hüüp rongaga võrdne, ent koheva sulestiku tõttu näib kogukamana. Ta sulgrüü on põhiliselt kreemikaspruun laiade pruunikasmustade katkendlike triipudega, lennus aga paistavad tiivad vöödilistena. Lagipea on must, kurgualune valkjas, alapool helekreemikas ja külgkael valgetriibuline. Üsna pikad jalad ja varbad on kollakasrohelised, pikk tugev nokk rohekashall. Roostikus elutseval linnul on taoline välimus suurepärane kamuflaaž, mille efektsust lind mõne ohtlikuna tunduva olendi lähenedes veelgi suurendab oma püstise varjehoiakuga: ta ajab end pulksirgeks, nii et ei paista kolletanud roovarte vahelt naljalt üldse silma. Tuulise ilmaga võib end varjata püüdev hüüp roovarte kõikumise taktis kaasagi õõtsuda.

Kõmisevat heli võimendab erilise ehitusega kõri. Hüübi häälitsusi võib sumedal ööl kuulda kuni viie kilomeetri kauguselt. Hüüdlevad vaid isaslinnud – nii oma territooriumist teavitamiseks kui ka emaslindude peibutamiseks. Hüüp on polügaamne, st mitmenaisepidaja lind – mõnel isasel on sedastatud isegi neli-viis kaasat. Oma territooriumi ja „haaremit” kaitseb isalind väga hoolsalt ja ägedalt, nii et lendab sulgi ja verdki.

Lõimetishoole jääb täiel määral emalindude hooleks: igaüks toob mõnesse rootukka pesaaluseks kokku hunniku pilliroo- ja kaislavarsi, mille keskele jääva pesalohu vooderdab tarna- ja pilliroolehtedega. Pesade vahemaa võib olla kõigest mõniteist meetrit. Ülepäeviti munetult koguneb pessa kolm kuni kuus rohekashalli muna, mida emalind hakkab hauduma kohe esimesest peale, nii et keskmiselt 25päevase haudeaja järel koorub hüübitibusid kümmekonna päeva kestel. Ema toidab neid kuni kolm nädalat pesal, tuues neile oma makku neelatult järjest suuremaid veeloomakesi, alul putukavastseid ja konnakulleseid, vanematele poegadele ka väikesi konni ja kalu. Selle toidu öögatab ta pesale, kus pojad selle üksteise võidu oma nokka kahmivad. Hiljem hakkavad pojad pesalt ära käima ja ise toitu hankima. Umbes kahe kuuga võtavad nad tuule tiibadesse ja seejärel pesakonnad hajuvad, nii et augustis hoiduvad hüübid juba omaette.

Lendavat hüüpi saab harva näha – see on üldpildilt pruun suhteliselt aeglaselt lehvivate laiade tiibadega, poolrippu ja pikalt üle sabatipu tahapoole ulatuvate jalgadega ja kummaliselt krõnksus jämeda kaelaga lind, kes püüab lennata võimalikult madalal ja lühikest maad. Harva võib hüüpi näha istumas mõnel kuivanud puutüükal või vee-äärsel paljandil. Üldiselt eelistavad hüübid tegutseda hämarikus või on aktiivsed lausa öö läbi.

Hüüp on haudelinnuna levinud Euraasia metsavööndi suurematel järvedel ja madalatel merelahtedel Taanist ja Lõuna-Rootsist Kaug-Idani. Lääne-Euroopas on teda leida vähestel veekogudel, samuti Vahemere ääres; Musta mere läänerannikul ja Doonau deltal on teda veel üsna palju. Euroopas arvatakse pesitsevat kuni 12 000 hüübipaari. Eestis on hüübi asurkond viimase mõnekümne aasta jooksul märgatavalt suurenenud ning meie taimestikurohketel lahtedel ja järvedel võib kuulda juba üle poole tuhande hüübi kõmistamist – aga hüübi polügaamsust arvestades tohiks pesade ja pesakondade hulk olla paar korda suuremgi, paraku pole meil seda täpsemalt uuritud.

Oktoobri lõpuks asub enamik meie hüüpe rännuteele, mis viib nad osalt Vahemere äärde, osalt koguni Aafrika troopikaaladele. Rännatakse enamasti öösel, mis on sellele kohmakavõitu linnule ohutum. Mõned hüübid, ilmselt isased jäävad talvitama ka Lääne-Eestisse, nii et kevade eel, veebruaris hüüpi nähes ei saa kuigi kindel olla, et on tegemist kaugelt rännakult saabunud linnuga. Praegu aga on kogu seltskond kohal ja öösiti võib roostikest hüüpide kõmistamist kuulda.

Tagasi üles