Saare- ja Hiiumaa ning mitmetel Läänemaa randadel, aga ka Harjumaal Kolga lahe ääres võib märtsi lõpust mai alguseni merelt kuulda hahkade kumedaid auu-u-hüüdeid, millega annavad endast märku isased, kellele emased vastavad madalatoonilise kok-ok-ok-ga. Nende duettide autorite sulestik on kummalgi sugupoolel niivõrd erimoodi, et neid võiks arvata erinevateks linnuliikideks. Kahe ja poole kilo ringis kaaluval isashahal on lumivalge selg ja põsk, mustad tiivad, kõhualune, lagipea ja saba, lõheroosa rind ja kahkjasroheline kukal. Pisut väiksemal emahahal on hoopis ühtlaselt hele- või hallikaspruun tumedaviiruline sulgrüü, vaid valkja kaenlaaluse ja violettsinise tiivaküüdusega.
Aprillis etendavad hahad huvitavaid pulmamänge: isane sirutab kaela ja noka veepinnale oma väljavalitu suunas, seejärel suunab noka üles ja ajab end veepinnal peaaegu püsti, partnerile oma läikivmusta kõhtu näidates ning sagedalt auu-hüüdu korrates ja aeg-ajalt pead viibutades. Paraku saab seda vaatepilti viimasel paarikümnel aastal järjest vähem näha – kui eelmise sajandi seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel aastatel meil pesitsevate emahahkade hulk kerkis mõneteistkümne tuhandeni, siis nüüd on neid kõigest kolme tuhande ringis. Mujalgi on selle liigi arvukus tunduvalt kahanenud ja põhjusi ei osata päriselt seletada.
Emahahad asuvad pesitsema laugele maapinnale, Eestis väikesaartele, põhjamaades rannast ka kuni 300–400 meetri kaugusele üksteisega päris lähestikku, isegi paar pesa ruutmeetril. Üsna suured rohekakoorelised munad, neid saab kokku tavaliselt neli kuni kuus, munetakse kas enda kokku toodud madalale taimelasule või lihtsalt maapinnalohukesesse. Kohe esimese muna katteks nopib emahahk oma rinnalt ja kõhult halle udusulgi, lisades neid igal munemiskorral ja järjest ka haudumise ajal. Lõpuks on ta haudelaik kuni kahe ruutdetsimeetri suurune – see on otse vajalik munade tõhusamaks soojendamiseks.
