Viikingite vaimust veetud

Viikingiküla asutaja Steve Hindrekson on suur ajaloohuviline ja viikingite kultuuri austaja. Foto: Tiit Efert

Tallinna-Tartu maantee ääres köidab huviliste pilku muinasaegset linnust meenutav püstpalkidega vall koos vaatetornidega. Siin saab igaüks minna tagasi muinasaega, õppida tundma esiisade ajalugu ja tunda ennast viikingina.

Tegemist on korraga nii teemapargi, toitlustuskoha kui ka majutusasutusega. Asutaja Steve Hindrekson on ise suur ajaloohuviline ja viikingite kultuuri austaja. Ta on lugenud palju selleteemalist kirjandust ning tutvustab viikingite ajalugu õhinal.

Eestlased on viikingid!

Steve sõnul on viimastel aastatel viikingite ajast välja tulnud väga palju leide. „Nägin seda lainet ette ja see läheb veel suuremaks. Eestis on viikingiajalugu tohutult palju,” sõnab Steve. Eesti aladelt on leitud rohkem muistseid esemeid kui teistest põhjala riikidest, kui võrrelda viikingite perioodi teist poolt. Meie kontsentratsioon, pindala suurus ja aardeleidmise tihedus on suurim. Seejuures ei mõista Steve, miks paljudel eestlastel puudub usk end viikingiks pidada ja seda ei julge tunnistada ka mitmed ajaloolased. „Meie kunagised vaenlased on pidanud meid viikingiteks ja on seda ise maininud mitmetes saagades ja kroonikates, aga osa meie teadlastest tahaksid seda kahtluse alla seada ja üritavad tõestada justkui midagi muud. Viikingite küla tegutsemisaja jooksul olen kuulnud tosinkond lugu Eesti ja Kuramaa viikingite kohta just välismaalastelt,” sõnab Steve, kelle sõnul on Saaremaalt leitud Salme laevadelt saadav info alles analüüsimisjärgus ja paljud uuringud veel pooleli või tegemata. Kust laevad pärit ja kust mehed pärit, on siiski veel segane ning arheoloogidel, ajaloolastel ja geeniteadlastel seisab tõsine töö veel ees.

Steve sõnul muutub peagi kogu eesti viikingite teema väga põnevaks seoses geeniteadlaste kaasamisega meie ajaloo uurimisse. Geeniteadus on täppisteadus ja sealt tulenev info hakkab arheoloogidele ja ajaloolastele veel tõsist peamurdmist valmistama. Huvi viikingite vastu kasvab kogu maailmas. „See on turundus, aga eestlased tõmbavad saba jalge vahele,” on Steve pisut nördinud.

Taani legendid räägivad, et nende kirikutes on palvused, kus palutakse päästa saarlaste ja kuralaste eest. „See ei saa olla ainult ühe röövretke pärast. Pidi olema suurem põhjus, milleks palvetada. Siin on käinud taanlased, kes on öelnud, et on näinud selliseid asju. Järelikult saarlased pidid olema kõvad meremehed ja sõdalased. Isegi Läti Hendriku kroonikas on kirjeldatud, kuidas saarlaste „Piraticad” piiravad sakslaste kogesid. Viimane väga põnev seik seob eestlasi ja eesti viikingeid tänapäevase Venemaa Ljubshankaja linnusega Volhovi jõe kaldal, mis on väga sarnane Iru linnusega ja arheoloogiline leiumaterjal kattub Eesti leidudega, eriti tugevalt Rõuge linnuse leiumaterjalidega. Sealt ei leitud mitte ühtegi Skandinaavia leidu ega mitte ühtegi slaavi leidu. See kõik viitab meie rahva võimetele laevadega oskuslikult sõita ja ka kaugele sõita,” räägib Steve.

Juba Lennart Meri kirjutas romaanis „Hõbevalge”, et viiking ei olnud kaasaegsete silmis mitte rahvuslik, vaid sotsiaalne mõiste, mille alla mahtusid kõik Läänemere hõimud, kelle laevatehnika ja navigatsioonioskused olid saavutanud küllaldase taseme.

Steve enda huvi viikingite vastu sai alguse juba neljaselt, kui Uuralitest tagasi tulnud onu kinkis poisile karbitäie marke. Seal olid peal kuningad ja kuningannad. Aga seal olid ka Eesti Vabariigi esimesed margid, kus ilutsesid viikingilaevad ning alla oli kirjutatud Eesti Post. See tekitas poisis huvi, miks on Eesti markidel viikingid. Natuke hiljem hakkas ta koguma ka vanu münte ja jällegi oli Eesti Vabariigi ühekroonisel vägev eestlaste viikingilaev. Poisile selgitati, et eestlased on olnud vaprad viikingid, kes olid sõjaretkedel edukad ja kaitsesid ka hästi oma asulaid. „Siis mul tekkiski huvi esiisadest sõdalaste vastu. Sealt hakkas seeme idanema,” meenutab Steve. „Elu on pikk ja eks selle jooksul tekivad uued nüansid, mis viivad sind vanade teemade juurde tagasi.”

EBSis rahvusvahelist turundust õppinud Steve asus koguma antiiki ja vanavara ning seda USAsse müüma. „Sain järgmise tõuke küla loomiseks,” räägib Steve. Mees nägi Eesti talupoja lihtsat kultuuri, mis oli ameeriklastele huvitav, aga võõras. „Eestlastele on omane tugev side loodusega ja taluühiskond. Kellele siis veel kui mitte oma rahvale peab minema korda oma kultuur ja ajalugu. Me peame oma esiisasid austama. Kodust kaugel olles sain sellest aru,” räägib Steve, kellel on Eesti suurim saani-, voki- ja vedruvankrikogu.

Nii kasvaski ajaloo- ja kollektsioneerimishuvist ajapikku välja mõte luua eraldi külakompleks, mis tooks muistsete meresõitjate ja sõdalaste eluolu inimestele lähemale.

Kohavaliku üks kriteerium oli, et see oleks lähedal mehe teisele ärile, Tallinna-Tartu maantee ääres Aruvallas asuvale Vanavara turule. Aga tähtsam kriteerium oli Pirita jõgi ning see, et siit läheb läbi muinastee. „Ideaalne koht. Siin suure maantee ääres tornide ja linnusetaraga on seda lihtne turundada,” tõdeb Steve. „Kui ma oleksin teinud selle küla kuhugi paksu metsa sisse, siis oleks mul seda palju raskem müüa. Tulu vahe võib olla paarikümne aasta perspektiivis sadades tuhandetes eurodes ja see on suur raha.”

Valinud koha välja, käis Steve silla ja jõe ristumisest tekkinud neli nurka läbi. Igale poole oli midagi planeeritud. Aga siin nurgas asus väike majakene, mille uksele jättis mees kirja, et on huvitatud maakodu ostmisest. See oli äärmiselt viimane hetk, sest omanik ise oli samuti pannud just samal päeval lehte kuulutuse, et soovib krunti müüa, ning juba oli Stevele ka konkurent tekkinud. Seepeale algas võistlus, kes enne raha kokku saab. Tehing sai tehtud pangalaenuga, pantide ja käenduste abil. „Langesime koos kaasomaniku sõbra Rihoga saba ja sarvedega laenuorjusesse,” tõdeb Steve.

Tõsi on, et ta sai ka 80 000 krooni (üle 5000 euro) EASilt alustamiseks toetust ja praegu ehitab ta PRIA toetusega lastele mänguväljakut ning kõpitseb linnust. Aga see on kogu projekti juures köömes, sest tõeliselt suured asjad on alles tulemas.

Steve alustas küla rajamist koos sõbraga, abiks vaid üks ehitusmees. „Alguses võtsin küla rajamist nagu hobi. Aga pärast viit aastat sain aru, et olen loonud endale tohutu kohustuse. Nüüd tahan jõuda jälle hobini,” räägib Steve. Näiteks toitlustusteenuse andis ta juba rendile ning tegeleb edasi saunade, meelelahutusprogrammide ja majutusega. Steve võtab aga siiani ise klientidelt tellimusi vastu. „Öelge üks ettevõte, kus omanik võtab ise telefoni vastu, aga tänu sellele olen kõigega kursis ja tean inimeste soove,” sõnab ta. „Tegelikult on jube vahva, kui hobi toob raha sisse. Praegu jõuame nulli, sest kõik tulud investeerime tagasi.”

Keset masu

Ostutehing sai tehtud 2006. aastal, kui Eesti majandus kasvas justkui pärmi peal ja kõik nägid silmapiiril vaid helget tulevikku. Kui aga esimene hoone sai valmis, algas Eestis majanduskriis. „Samal ajal kui meie avasime, läksid teised pankrotti. Polnud üldse lihtne periood. Aga eesmärk oli silme ees, et loon koha, kuhu tuleb eesti muinasaja ja viikingite keskus, et mitte ükski eestlane ei küsiks, mis meil on pistmist viikingitega,” sõnab Steve.

Samas tunnistab ta, et loodud keskkond ei pretendeeri täna autentsusele. „Sel juhul poleks siin aknaid ega elektrit, toit oleks hoopis teistsugune,” sõnab mees. „Tingimused oleksid sellised, et me ei majandaks ennast ära.”

Mehel oli juba asutamise hetkel kahe kümnendi pikkune vaade, kuhu ta tahab välja jõuda, ja praegu, kümme aastat hiljem, on ta poolel teel. „Pool on valmis. On loodud infrastruktuur, et majandaksime ennast ära. Olen vaba ja saan rääkida, mida ma tunnen ja arvan, aga kogu infotaust ja faktilegendide taust on täna veel puudu,” räägib Steve. „Oleme kasvanud sammhaaval.” Ta toob näiteks, et kui tekib võimalus rohkem kliente vastu võtta, siis see tähendab kohe ka vajadust kööki suurendada, elektrit juurde osta jne.

Olemasolevatest atraktsioonidest on valmis koobassaun, mis on pooleldi maa sisse ehitatud. Samuti kadakasaun, mille lavaosad on kadakast. Mõlema sauna peal teisel korrusel on võimalik ööbida ja metsas ootavad külastajaid metsamajakesed. Kokku pakub Viikingite küla praegu ööbimisvõimalust sajale inimesele. Kuningate majas on ajalooline ühendatud tänapäevasega ja külastajad saavad vaadata puuraamidesse ehitatud telekat või kasutada külmikut.

Steve sõnul viiks väikese ja keskmisegi suurusega küla pidamine teda pankrotti. „Ainus võimalus on olla suur,” teab mees.

Siin saab teha üritusi 700 inimesele. Linnuseesine plats mahutab 1500 inimest, kellest 500 mahub tribüünile. Suvel hakatakse siin korraldama teatrietendusi tõrvikutulede valgusel. Linnuseesisel platsil on maasse ehitatud gaasisüsteem, mis annab tõrvikutele elusat tuld. Torud on peidetud puude sisse, et säilitada ajalooline õhustik. Sellises atmosfääris oleksid teatrietendused kindlasti efektsed – õhtupimeduses valgust heitvad tõrvikutuled ja muinasaegseis rõivais inimesed keset laagriplatsi ühises sünergias oma maa ja rahva ajalukku rändamas.

Parasjagu on käsil uue sauna ja viikingite pealikute maja ehitus. Esimene suitsusaun, mis külasse Põlva kandist toodud sai, põles paraku maha. Pealikute maja, mille peoruumi mahub korraga 60 inimest ja kus on ka ööbimisvõimalus, ehitatakse aga eriti võimsatest meetrijämedustest palkidest, mille ümbert ei ulatu täismehedki kinni võtma.

Järgmine etapp on viikingite pikkmaja. See saab olema 80 meetri pikkune hoone, kuhu kahe laua taha mahub kuni 400 inimest. „Turismihooajal hakkame siia hotellidest külalisi tooma,” räägib Steve. Tema eesmärk on kohale meelitada ka kõige leigem ajaloohuviline. „Kui ma sõpradele ütlen, et lähme täna muuseumisse, siis nad saadavad mind pikalt. Aga viikingite pikkmaja eesmärk on see, et kutsud nad külla, sööki nautima, nad näevad viikingitega seotud ajalugu, loevad tekste. Inimesed tuleb tuua muinasaja viikingiteemasse sisse, edasi tekib neil endal juba huvi,” usub Steve. See puudutab ka turiste. „Näiteks venelased ja Vene turistid ei tea meie ajaloost suurt midagi. Viikingite külas saab neid harida, et neil tekiks huvi ka Eesti muinasajaloo vastu.” 

Viikingite külas käib aastas üle 80 000 inimese, nende hulgas väga palju lapsi. Kuni 20 protsenti on turistid, keda huvitab Eesti ajalugu. Kliendigrupid on erinevad: on pulmi, on suve- ja talvepäevi, on tavakülastajaid. On turismigruppe ja kruiisituriste.

Võimsad plaanid

„Kasvuruumi on veel hästi palju,” sõnab mees. Tal on plaan rajada 50meetrine maa-alune teadmistetunnel, mis viib võimalikult autentsesse paika, kus inimesed saavad kogeda muistseid ööbimistingimusi, kus valgust annab vaid küünal ja magada saab nahkade ja sõbade all ning pesta saab ennast Pirita jões. Autentsus on aga kallis. „Seda saame ehitada alles siis, kui ülejäänud tegevusest saadud tulu katab selle kulu ära. Omaette selline projekt ära ei tasu,” sõnab Steve.

Stevel on veelgi suurejoonelisem plaan: püstitada 60 meetri kõrgune muinaseesti sõdalase kuju. Selle täpne asukoht on veel kokku leppimata. Küll aga on huvilisi, kes on nõus seda rahastama. Läbirääkimised käivad Kose ja Rae vallaga. Aga tegemist ei oleks pelgalt kujuga, sinna sisse ehitatakse näitusesaalid ja muuseum ning kiivri sisse tuleb lummava vaatega platvorm.

Turismimagnet

Viikingite küla asub Harjumaal Kose vallas Tallinna-Tartu maantee 29. kilomeetril.

Linnuses saab kirvest loopida, sepikojas on võimalik tutvuda sepistega. Muistse linnuse vallutamise kujutlemisel saab lasta heitemasinatega ja taraaniga väravat rammida, pidada linnuselahinguid. Võib osaleda töötubades ja viikingite laevaga Pirita jõel aarderetkel. Külas elavad ka lambad, jänesed ja pardid. Saab ise kala püüda. Tänavu veebruaris osales viikingite talvepäevadel külalisi kogu maailmast, kokku 150 inimest.