Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Meie metsalindude kuningas

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Andrus Eesmaa / JT / Scanpix

Märtsikuu varahommikuil on metsas kõlavate helide seas ühed põnevamad metsisekukkede mänguhäälitsused. Paraku ei ole neid suursuguseid linde meie metsades enam kuigi palju leida ja seetõttu on paljud endised mängupaigad tühjaks jäänud. Enamjagu loodusehuvilisi peab leppima metsisemängu seiramisega teleriekraanilt.

Nende suurte metsakanaliste pidev levila hõlmab okas- ja segametsavööndit Skandinaaviast ja Kesk-Euroopast kuni Baikalini, ent elupaigaks sobivad neile eeskätt okasmetsad, eriti just männikud. Meelsamini asutakse hõredaoksistes laasunud tüvedega metsades, kus on puudest segamatum lennata. Paiguti pesitseb see metsalind ka Karpaatide, Alpide ja Püreneede eelmäestikes, kuni 1760. aastani leidus neid Šotimaal, kuhu nad nüüdseks on taasasustatud, aga veelgi varem hävis see liik Iirimaal.

Metsised on Eestimaal elutsenud ilmselt sellest ajast peale, kui siin hakkasid kasvama männikud. Kunda Lammasmäe asulapaigast, mille vanus on üle 7000 aasta, on muude luude hulgas leitud ka metsiste omi. Nende suurte maitsva lihaga lindude arv hakkas meil aegamisi kahanema juba paari sajandi eest, sest küttide kasutusse tuli järjest rohkem ja tõhusamaid jahipüsse. Saaremaal lasti viimane metsis üle-eelmise sajandi keskel, Hiiumaal oli saja aasta eest veel paarsada metsist, nüüd vaid alla kümne. Eesti maismaal on tänapäeval napilt üle tuhande metsise- ehk mõtusekuke – viis korda vähem kui 1960. aasta paiku; metsisekanu näib olevat veelgi vähem. Metsaretkede harrastajad kohtavad neid valju robinaga lendu tõusvaid linde järjest vähem.

Metsiste sugupooled erinevad suuruse ja välimuse poolest sedavõrd, et mitmel rahval on metsisekuke ja -kana jaoks erinev nimetus, näiteks soomlastel metso ja koppelo. Isasmetsis on suur nagu kalkun (üks murdekeelne nimi ongi metsakulu!), nokast sabatipuni peaaegu meeter ja kaalub 4 kuni 5 kilo. Sulestik on tume: pea, kael, selg ja kehaküljed sinakas-tumehallid, tiivad pruunid, tiivanukil valge laik, must rind rohelise metalliläikega ja pikk must saba peente valgete viirudega, kulmud kevadel erepunaste lihavate näsaratega. Emaslind on tubli kodukana suurune, kaalult veidi üle pooleteise kilo ja sulestik vöödiline kollakasruske, peaaegu nagu tedrekanalgi. Metsise jalad on varvasteni sulis.

Metsised on valdavalt taimtoidulised. Kevadel ja suvel söövad nad rohuliblesid, mustikalehti ja -võrseid ning villpea- ja tarnaõisi, sügisel marju. Püsiva lumikatte tekkimine lõpetab metsiste marjadieedi ja nad kolivad mändide otsa, kus söövad kuni märtsi keskpaigani männiokkaid; muust toidust on nende väljaheitejunnides märke ka kuuseokastest. Okaste toiteväärtus on väike ja neid neelatakse ühe söömaaja vältel paarsada grammi. Seda vintsket toitu aitavad lihasmaos peenendada juba sügisel alla neelatud kruusasõmerad, mida käiakse hankimas metsateedel või mõne oja sängist. Talv otsa viibivad metsised männivõrades, laskudes maapinnale üsna harva, paksu lume korral end mõnel õhtul oksalt lumme kukutades ja seal lumevaiba suhtelises soojuses ööbides.

Varakevadel unustavad metsisekuked toidu ja koonduvad vanade hõreda võraga mändidega mängupaikadesse. Alul kõnnivad nad langetatud tiibadega mööda maad või lund ja katavad selle iseloomulike kriipsudega. Märtsi lõpul alustavad nad mängu, esialgu mõnel jämedal oksal, hiljem ka maapinnal: võngutavad lehvikuna laiutatud saba, kõigutavad kaela üles-alla, nii et pea on vahel vastu selga, tiivad kogu aeg ripakil ja otsad vastu maad.

Tuntuim osa metsisemängust on häälitsused. „Laulus” on kaks osa: naksutamine ja ihumine. Naksutamine kõlab kui kindla ajavahemiku järel vastu pooltühja tikutoosi koputamine, mis läheb järjest valjemaks ja lõpeb valju niinimetatud põhilöögiga. Sellele järgnev ihumine meenutab midagi harakakädina ja lumekrudisemise vahepealset. Naksutamine kestab mõne minuti, ihumine kõigest kaks-kolm sekundit. Ihumise ajal kaob metsisekukel kuulmine, kuna ta kuulmekäik sulgub, ja sel ajal ei taju ta ümbrust, mistõttu saab talle aeg-ajalt ja pisuthaaval ligineda.

Metsisekanad tulevad mänguplatsile aprilli alul ja valivad seal endale meelepärase, loomulikult ägedama mängulaadiga kaasa. Seejärel leiavad nad mõne varjulise põõsaaluse, kuhu kraabitud ja kasinalt vooderdatud, puhmastaimedest varjatud lohku munevad, enamasti ülepäeviti, 6–11 kreemika tausta ja peente tähnidega kirjatud muna. Haudumine vältab 24–29 päeva, kirju kaitsevärvi udusulestikuga pojad lahkuvad ema saatel pesast kohe pärast kuivamist. Esimese kümne päeva kestel söövad nad putukaid ja muid selgrootuid, hiljem ka pehmeid taimeosi. Haudeajal läheb palju pesi metsas uitavate kiskjate ja metssigade nahka, poegadest saab lennuvõimeliseks umbes viiendik – neid hukkub palju ka kraavitatud metsades, kuna liikumisruumi ja toitemaad jääb esialgu napiks, kuni pojad pooleteisenädalaselt suudavad lendu tõustes üle vee saada. Emased tibud saavutavad nii-öelda täiskasvu hilissügiseks, noored kuked järgmisel suvel.

Üsna tihti kuuleme „hulludest metsistest” – need on mänguplatsi kaotanud või sealt irdunud kuked, kes paarilisi ei leia ja kel „testosteroon veres vemmeldab” ning paneb inimeste, koduloomade ja isegi autodega kontakti astuma.

Metsist on tihti kasutatud vapilinnuna – ta ilutseb ka Eesti jahimeeste seltsi embleemil, tänini peetakse teda hinnaliseks jahitrofeeks. Kaduma kippuva liigina on ta arvatud II kaitsekategooriasse.

Järgmise, vabariigi juubeliaasta lind valiti meie põlislooduse sümbolite hulgast ja selleks saab metsis.

Tagasi üles