Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Linnupipar – aknalaua kaunitar

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Linnupipar kasvab 15-30 sentimeetri kõrguseks põõsaks. | FOTO: shutterstock

Lauapiprana tuntud linnupipar on muutunud lillepoodides üha tavalisemaks potitaimeks ja seda värvikirevat taime kohtab üha sagedamini meie kodudes köögi aknalaual.

Linnupipar (Capsicum minimum) ehk lauapipar ehk Aafrika pipar on 2–2,5 sentimeetri pikkuste helepunaste mõõdukalt terava maitsega viljadega. Taim pärineb Sansibarist, kus levis esmalt Kreekasse ja Indiasse. Linnupipart on kultiveeritud juba ammustest aegadest Indias, Mehhikos ja Jaapanis.

Capsicum’id (perekond paprika) kuuluvad maavitsaliste sugukonda nagu ka tomatid ja tubakad. Seega on kaugelt omavahel suguluses nii meile hästi tuntud kartul kui ka jalopeno või Cayenne’i pipar.

Euroopas võeti linnupipar esimesena kasutusele Inglismaal 1548. aastal.

Linnupipart lisatakse sageli valmis toidule, millest ka vahel nimetus „lauapipar”. Linnupipraks nimetatakse sellepärast, et seda antakse lindudele jõusööda koostises, suurendamaks munatoodangut. Samuti aitab linnupipar parandada sulestiku kasvu ja korrastatust. Iseloomuliku terava vürtsika maitse tagab alkaloid kapsaitsiin, värvuse aga porgandilegi omane karoteen, iseloomulikud kapsorubiin ning kapsantiin.

Linnupipar toataimena

Linnupipar kasvab 15–30 sentimeetri kõrguseks ja 40–50sentimeetrise läbimõõduga väikeseks põõsaks. Olenevalt sordist on viljad (botaaniliselt mari ja rahvakeeles piprakaun) ümmargused kuni teravkoonusjad, olles valminult värvuselt helekollased kuni korallpunased. Vilja keskmine mass on 1–6 grammi ja neid võib ühel põõsal olla korraga 150–750 tükki, mille rohkusest tulenebki linnupipra dekoratiivsus. Viljade maksimaalse valmimise ajal (september-oktoober) võib põõsal näha nii valgeid õisi kui ka vilju, mis on nii hele- kui ka tumerohelised, hele- kui ka tumekollased ja hele- kui ka tumepunased.

Linnupipar on tundlik valguse, temperatuuri kõikumise ja mullakooriku, aga ka mulla kuivuse või liigniiskuse suhtes. Väiksemgi agrotehnika eiramine toob kaasa õite ja viljade massilise varisemise, lehtede kolletumise ning kogu taime inetuks muutumise ja hävimise.

Linnupipart paljundatakse seemnetega. Substraat olgu kergem, võtta kaks osa lehemulda ja üks osa kõdusõnnikut. Külv teha veebruari lõpus või märtsi alguses, külvisügavus 0,6–1,2 sentimeetrit. Soovitatav oleks seemned külvata kohe väiksemasse potti, sest linnupipar ei talu juurt vigastavat pikeerimist. Sellepärast tuleks ühte potti külvata 3–4 seemet, millest hea idanemise korral kehvemad idandid ära näpistada. Ühte potti võib vabalt ka kaks taime kasvama jääda, nii tuleb kaharam ja kompaktsem põõsas.

Idanemiseks vajalik mullatemperatuur peaks olema püsivalt 25–28 kraadi, madalama ja kõikuva temperatuuri korral võib idanemine kesta kuid. Optimaalse temperatuuri juures idanevad seemned 7–10 päevaga. Mullaniiskus peaks olema püsivalt 70–75 protsenti. Külvist esimeste õite moodustumiseni kulub 150–160 päeva. Kasvuks optimaalne temperatuur on päeval 20–28 ja öösel 15–20 kraadi. Üle 35 kraadi korral algab massiline õite ja viljaalgmete varisemine. Esimest korda väetada täisväetise lahusega esimeste pärislehtede ilmumise faasis ja teist korda kaks nädalat hiljem ning edasi iga kahe nädala tagant.

Kasvu ajal vajab linnupipar pidevat mitmekülgset väetamist. Kõige parem oleks anda verejahu ja kasta lahjendatud virtsa, linnusõnniku, munakooreleotise või lahjendatud kääritatud kõrvenõgese leotisega. Mullakooriku tekkimise vastu katta lillepoti pealmine kiht jämeda kruusa, perliidi või peenestatud männikoore puruga.

Suured täiskasvanud taimed vajavad pärast esimest saagikandvust alates veebruarist märtsi lõpuni jahedamat (15 kraadi) valgusküllasemat kasvukohta ja mõõdukat kastmist (hoida mullapalli läbi kuivamast). Sel perioodil lehed kolletuvad ja langevad ning põõsas kaotab oma dekoratiivsuse. Aprillist tuleb taimed taas tuua sooja, väetada ja hakata normaalselt kastma. Selline tsükkel kordub iga kahe-kolme aasta tagant. Sortidest võiks välja pakkuda „Medusa F1”, mis on huvitav peenikeste erivärviliste viljadega sort. Võib kasvatada kasvuhoones, toas aknalaual, rõdul või lillepeenras ilutaimena.

Toas kasvatamiseks sobib ka Cayenne’i pipar (Capsicum frutescens), mille viljad on 1,5 sentimeetri pikkused ja küpsenult kollast-oranži värvi. Lähedane liik on tšillipipar (C. fastigiatum) ehk Brasiilia pipar. Nimetatud liikide viljad korjatakse, kuivatatakse ja jahvatatakse koos seemnetega pulbriks, saades linnupiprast veelgi krehvtisema vürtsi. Cayenne’i pulber on meile tuntud ja apteegis müügil oleva radikuliiti leevendava pipraplaastri põhikomponent. Agrotehnika ja hooldamine on sama mis linnupipral.

Linnupipar ravimina

Väikeses koguses on linnupipar hea seedetrakti tugevdaja ja puhastaja, samuti parandab vereloomet. Uurimused on näidanud, et linnupipra bioaktiivsed ained hävitavad ja pärsivad eriti hästi jämesooles paiknevat patogeenset mikrofloorat. Vast ongi see põhjuseks, miks soojadel maadel seda ohtrasti toitude vürtsitamiseks kasutatakse, vältimaks nii kõhunakkusi. Profülaktiliseks ravimidoosiks on 0,1–0,5 grammi jahvatatud pulbrit toidukorras.

Vastunäidustatud on linnupipar haavandtõve, gastriidi, enteriidi, seedeelundkonna põletikuliste protsesside ja kõhunäärme haiguste korral. Suuremas annuses võib põhjustada südamekloppimist ja veelgi suuremas annuses mõistuse hägunemist ja koomat.

TERVISE HEAKS

• Gripi peletamiseks aseta tassi tükike kaneelikoort ja üks kuhjas noaotsatäis jahvatatud linnupiprapulbrit. Vala peale klaas keeva vett, lase kaane all jahtuda joodava temperatuurini, magusta meega ja joo väikeste lonksudena korraga ära.

• Kurgu kuristamiseks võta üks kuhjas sl kuivatatud linnupiprapulbrit, 8 g kuivatatud petersellilehti, 8 g kuivatatud aedsalveid, 10 tera nelki ja 500 g õunaäädikat. Segu hoia kaks nädalat toasoojas pimedas kohas, kurna ja vala puhtasse pudelisse. Hoia külmikus. Kurgu kuristamiseks võta 1 tl tõmmist tassi sooja vee kohta.

RETSEPTID

Terav õlikaste

Kastme valmistamiseks sega omavahel poole sidruni mahl, 3 sl ketšupit, 2 sl punast veini, 2 sl vedelat mett, 1/2 klaasi toiduõli, 1/2 tl soola, 1 sl sinepit, noaotsatäis jahvatatud vürtspaprikat ja soovi korral ka pressitud küüslauku. Klopi kõik ained ja lase mõni tund külmas seista.

Õlikaste tomatiga

Kastme valmistamiseks klopi 1/2 kl söögiõli segi ¼ – ½ tl soola, ¼ – ½ tl suhkru, 1 tl tomatipasta või 1–1 ½ sl tomatimahlaga ja 1–2 noaotsatäie vürtspaprikaga. Lisa 1–2 sl veiniäädikat ja maitsesta ühe keskmise riivitud sibulaga.

Majoneesikaste tomatipüreega

Kastme valmistamiseks lisa 1 purgile (500 g) valmis majoneesikastmele 1–2 sl tomatipüreed (pastat), soola ja veidi punast jahvatatud vürtspaprikat.

Terav keefirikaste

Kastme valmistamiseks sega 1 klaasi keefiri hulka 1 sidruni mahl, veiniäädikat või veidi sidrunhapet, 1 sl riivitud mädarõigast või sama palju peenestatud mungalilleseemneid, 1/2 tl soola, 1/2 tl jahvatatud vürtspaprikat, 1 tl suhkrut ja lõpuks sega hulka 2 sl peenestatud petersellilehti või tilli.

Pipranaps

Väike pipranaps on ammu tuntud kõhurohi, mis parandab seedetegevust ja tõstab söögiisu ning hävitab halvad mikroobid. NB! Samas kõhunäärme põletiku ehk pankreatiidi korral võib selline ravi lõppeda kindla haiglatee, kui mitte hullemaga ... Pipranapsu valmistamiseks lisa 0,5 liitrile viinale 50–60 g suhkrut ja 2–3 täiesti valminud värsket linnupiprakauna. Pudel tõsta kaheks nädalaks toasooja pimedasse kohta.

Tagasi üles