Tehnoloogia pole põllumehe tervisehädasid veel võitnud

Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Põllumees, traktorist, metsamees, lüpsja ja teised teevad rasket füüsilist tööd, kuid viimaste aegade tehnoloogia areng ei ole aastakümneid püsinud „põllumeeste haigusi” veel päris taganema sundinud.

Põllumees istub linnainimese arvates aina rohkem arvuti taga või soojas mugavustega traktorikabiinis. Lüpsja ei pea enam käsitsi lüpsma, kuid see pole veel nende ametihaigusi kaotanud.

Ohutegurid ei ole kadunud, vaid muutunud

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste  ja töötervishoiu keskuse töötervishoiuarst Viive Pille ütleb Maa Elule, et põhjus on selles, et kuigi põllumajandusettevõtete ja samuti metsandustöötajate töös on kasutusele võetud palju uusi tehnoloogiaid ja masinaid, on töö olemus ja -keskkond jäänud endiseks.

„Uuemad tehnoloogiad muudavad töö iseloomu ning töö ohutegurid ei kao, vaid muutuvad. Näiteks üleminek torulüpsilt nüüdisaegse tehnilise lahendusega lüpsiplatsile tähendab lüpsjale, et endise mõnekümne lehma asemel tuleb vahetuses lüpsta mitusada looma. Külmade lautade kasutuselevõtt paneb proovile seal töötavate inimeste tervise ja tundub, et loomadelegi pole see väga sobiv. Aga intensiivtootmise nimel ohverdatakse nii mõndagi,” rõhutab dr Pille.

Millised haigused põllumehi kimbutavad?

Viive Pille märgib, et peamised tööst põhjustatud tervisekahjustused on seotud luu-lihaskonna ülekoormusega: käenärvide pitsumised, epikondüliidid ehk põndapealse põletikud, sõrmede kõõluste põletikud, randme sidemete ja õlakahjustused. „Palju on üldist käte, õlavöötme ja selja lihasvalu, mis on sageli kroonilise luu-lihaskonna haiguse kujunemise eeltunnuseks,” lisab doktor.

Tema kinnitusel on võimalik ülekoormusest tingitud haigusi ennetada, aga kuidas seda teha nii, et töö ei jääks tegemata?

„Peamine ülekoormushaiguste ennetuse põhimõte on hoida kontrolli all töö intensiivsust ja füüsilise töö koormust ehk füsioloogilisi ohutegureid,” selgitab dr Pille. Kuigi tema sõnul ei ole Eestis ühtegi seadust ega määrust, mis reguleeriks täpselt füüsilise töö raskust ja jagaks nõuandeid meestele ning naistele töö soovitatavate raskuspiirangute kohta, tasuks ikkagi töökoormusi realistlikult analüüsida.

Liina Pääbo, MTÜ Tööfüsioteraapia juhataja ja tööfüsioterapeut lisab, et nn maa-ametite esindajad teevad tehnoloogia kasutamisele vaatamata siiski sageli füüsilist tööd, mille puhul tuleb raskusi käsitsi teisaldada (tõsta, nihutada, lükata, tõmmata), palju jõudu kasutada, teha ühetaolisi liigutusi kätega ja olla sundasendites (näiteks pikki tunde ettekummardunud asendis). Need ongi füsioloogilised ohutegurid. „Terviseprobleemide ennetamiseks on kõige parem vähendada nende ohutegurite mõju: kasutada tõstmise abivahendeid, vähendada tõstetavat koormust, planeerida töö nii ümber, et tõstmist oleks minimaalselt, või kutsuda vajadusel kolleeg appi. Sageli tundub, et üksi ja ilma abivahenditeta saab töö kiiremini tehtud, kuid pigem tuleks lähtuda põhimõttest tasa ja targu,” rõhutab Liina Pääbo.

Tähtaeg sunnib põllumehi liigselt pingutama 

Inimeste individuaalsetest omadustestki, näiteks treenitus, kasv, kaal, vanus, oleneb keha füsioloogiline reaktsioon töökoormusele.

 „Oluline on, et töötajatele jääks piisavalt puhkeaega. Sageli sunnivad töö tähtajad tegema ületunde ja isegi vabadel päevadel tööle minema. Nii füüsilise kui vaimse töö korral on vajalikud regulaarsed mõneminutilised puhkepausid, mis taastavad töövõimet ja parandavad töö tulemuslikkust,” lausub dr Viive Pille.

Õiged töövõtted on olulised

Tervist on võimalik hoida ka nii, kui töötajate arv on tööülesannetele reaalselt vastav. „Kahe või kolme inimese töökoormuse koondamine ühele töötajale pole pikemas perspektiivis kasulik ei tööandjale ega töötajale,” ütleb dr Pille.

Tema sõnul oleks mõistlik koolitada töötajaid ergonoomiliselt õigeid töövõtteid kasutama. „Töökeskkonnas ergonoomiliselt sobivamate lahenduste leidmiseks saab abi küsida töötervishoiuarstilt, ergonoomilt või tööfüsioterapeudilt.

Hea, kui töötajatele on õpetatud võimlemisharjutusi, nt venitusharjutusi, mis leevendavad tööst tekkinud lihaspingeid,” märgib töötervishoiuarst.

Füsioteraapia kliiniku füsioterapeut Katre Lust-Mardna ütleb Maa Elule, et töökätele maakeskkonnas on aina enam abiks nutikad lahendused ja tublid masinavärgid, kuid inimeste skeleti-lihassüsteemi ähvardavad sellegipoolest ülekoormusvigastused ja traumad.

Mida peaks iga maatöötegija teadma oma tervise hoidmiseks ja kas on võimalik tuntud põllumeeste haigusi vältida või ennetada?

„Oluline on teada, et meie liiges- ja lihaskonda kahjustavad kõige enam pidevad ühetaolised liigutused ja sundasendid, mida tuleb uusimaidki tehnoloogiaid kasutades palju ette,” selgitab Lust-Mardna.

Näiteks võivad pidevad ühetaolised liigutused ja sellega seonduv ülekoormus meie pehmetes kudedes ehk lihastes ja kõõlustes tekitada väikseid mikrotraumasid, mis viivad krooniliste hädade tekkeni. „Nii võivad intensiivsel tööl kätega tekkida lihaspinged ja valulikkus kaela- ja õlavöötmes, samuti valulikkus randmetes, küünar- ja õlaliigestes,“ loetleb ta.

Katre Lust-Mardna  sõnul esineb alaseljavaevusi sagedamini ametites, kus on palju  sundasendeid ehk  näiteks istumist, eriti masinates, kus lisandub ka vibratsiooni negatiivne mõju. „Alaseljavalu ja põlveprobleemide all kannatavad ehitustööde tegijad, samuti ametimehed, kel tuleb ette kaevamist ja raskuste tõstmist.”

Katre Lust-Mardna, Füsioteraapia Kliinik: Soovitused tervise säästmiseks

• Väldi pikka aega ühes ja samas asendis olemist. Tunni aja töö kohta peaks kindlasti olema vähemalt viis minutit tööle vastupidist tegevust. Seisva töö tegija peaks istuma, veel parem jalad üles tõstma ja lamama. Istuva töö tegija peaks kindlasti liikuma, tegema vereringet parandavaid harjutusi.
• Istuval tööl on kindlasti oluline toetada küünarnukid lauale, nii vähendame koormust kaela- ja õlavöötmele.
• Kui töökohustused sisaldavad palju sundasendis viibimist, kasuta iga võimalust liikumiseks. Iga sirutus ja samm teeb head!
• Rehitsemisel, kaevamisel, lumerookimisel proovi seda võimaluse korral teha kätt vahetades. Alaseljale tuleb kasuks, kui aktiveerida kergelt kõhulihased.
• Raskemale füüsilisele tööle, nagu näiteks kaevamine ja raskuste tõstmine, võiks eelneda kerge soojendus randmetele, kerged õla- ja puusaringid, painutused külgedele jmt.
• Raskuste tõstmiseks kasutada maksimaalselt jalgade jõudu ja hoida selg sirgena. Oluline on appi võtta kõik mehaanilised abivahendid, mis raskust ühest kohast teise aitavad transportida.
• Mitte ükski füüsiline töö ei asenda sihipärast ja teadlikku treeningut. Alati tulevad kasuks harjutused kehatüve ehk kõhu, selja ja tuharalihaste tugevdamiseks. Et meie mootor ehk süda töötaks hästi, on kasulik pärast rasket tööpäeva teha mõnus õhtune kõnniring.
• Hea enesetunde jaoks on oluline jälgida oma igapäevast toitumist, tarbida piisavalt vett ja hoida kaal kontrolli all.
• Võimalike vigastuste ja ülekoormuse ennetamiseks või juba tekkinud probleemidele lahenduse leidmiseks tasub pöörduda füsioterapeudi vastuvõtule.

Liina Pääbo,MTÜ Tööfüsioteraapia juhataja ja tööfüsioterapeut:

Sageli ütlevad füüsilise töö tegijad, et töö on niigi suur koormus, milleks peaks veel trenni tegema. Paraku on füüsiline töö ühekülgne koormus ja selleks, et tervisehädasid ennetada, peab füüsiline vorm (nii jõud kui ka vastupidavus) olema piisav. Hea mõtteharjutus on läheneda füüsilise töö tegijale kui sportlasele: ta peab töökoormusega toimetulekuks küllaldaselt treenima, enne füüsilise tööga pihtahakkamist tegema soojendust, töö ajal kasutama ergonoomilisi töövõtteid, tegema piisavalt puhke- ja vastutoimelise liikumise pause ning pärast koormust taastuma.

SOOVITUSED PÕLLUMEESTELE

• Isegi kibekiirel ajal tuleb leida hetk lühikeste pauside tegemiseks.
• Kui oled näiteks pikalt kükitanud, mine kõnni paarkümmend meetrit ja pane sellega lihaspump tööle.
• Kui selg on ettekummardamisest kange, siis liiguta selga eri suundades.
• Tuleks lähtuda põhimõttest: liigu vara (enne, kui tekib ebamugavus või valu), liigu sageli (paar minutit pausi 2–3 korda tunnis) ja liigu mitmekülgselt, sest parim asend on järgmine asend.
• Üks tähtis osa treeningust peaks olema jõutreening, eriti oluline on see vanemaealistele ja naistele, sest jõutreening aitab muuhulgas edukalt ennetada kaela-õlavöötme piirkonna valu ja pingeid.
• Jõutreeningu jaoks ei pea tingimata minema jõusaali, seda saab teha edukalt oma keharaskusega (kätekõverdused, lõuatõmbed) või improviseeritud vahenditega (liivaga täidetud väiksed veepudelid, kummilindid jne), vastupidavuse arendamiseks pole paremat liikumisest värskes õhus, on selleks siis tempokas kõnd, kepikõnd või suusatamine.
• NB! Kuna suvel on paljudel maa-ametite esindajatel käed eriti tööd täis, siis praegu ongi paras aeg hakata ennast suveks ette valmistama. Et töö konti ei murraks.