Noor viljapuu vajab talve eel katmist

Foto: Elmo Riig / Sakala

Talv on aeg, mil elu viljapuuaias näib rahulik, ometi pole noored viljapuud väljaspool ohtu ja õige hoolitsuseta võime kevadel aeda minnes elujõust pakatava taime asemel ebameeldiva üllatuse eest leida.

Mahlane koor on mõnus vahepala jänestele ja kitsedele, samuti meeldib hiirtele viljapuuaias maiustamas käia. Veebruaris ja märtsis, kui päike intensiivsemalt paistma hakkab, võivad suured ööpäevased temperatuurikõikumised tekitada noorte puude tüvedele külmalõhesid. Nende vältimiseks peab virk aiaomanik hilissügisel mõned meetmed kasutusele võtma.

Et viljapuud edukalt talvituksid, tuleb hoolas olla tegelikult juba enne sügise saabumist. Suve teisel poolel sügisväetist andma hakates peab silmas pidama, et lämmastiku osakaal oleks tunduvalt väiksem fosfori ja kaaliumi omast, muidu puu kasv jätkub ja talveks valmistumine ununeb.

Lupjamine aitab

Esimesena seostub viljapuutüvede kaitse lupjamisega. Paljudes tekitab see vastumeelsust, sest valgeks võõbatud tüvi ei ole sugugi silmailuks. Ometi on lupjamine siiani üks kasutatuim viis ulukeid peletada ja temperatuurikõikumisi vähendada.

Pärast sügisvihmasid ja enne püsivate miinuskraadide saabumist, kui õhutemperatuur veel plussis, on õige aeg võtta pintsel ja tüvevalgendi ning sellega noorte viljapuude tüved ja jämedamate okste harunemiskohad katta.

Aianduskeskustes on müügil nii valmissegusid kui ka ise valmistamiseks mõeldud toorainet. Firmad erinevad, kuid põhimõte on üks: peegeldada tagasi veebruaris-märtsis tüvesid liigselt soojendav päikesekiirgus ning peletada ulukeid. Tüvevalgendi aluseline reaktsioon mõjub hävitavalt ka koorepragudes elutseda üritavatele kahjuritele ja nende munadele. Ainuke häda on selles, et kui keset talve siiski jälle vihmale läheb, tuleb lupjamist korrata. Kõige hilisem aeg oma viljapuude tüved valgeks võõbata on jaanuari lõpus.

Viljapuude tüvede valgendamine on levinud just seetõttu, et varasematel aegadel polnud muude vahendite valik nii mitmekesine. Praegu on aga valik poes palju laiem.

Verejahu peletab

Müügil on näiteks verejahupulber, millele vett lisades saadakse määre, mida tüvedele loomade peletamiseks võõbatakse. Leida võib ka spetsiaalse vahendi põtrade, kitsede, jäneste ja kobraste vastu. Nimetatud vahendid ei valgenda, seega temperatuuri kõikumisest põhjustatud koorelõhede tekkimise eest need ei kaitse. Küll aga võib just ulukite vastu mõeldud vahendi hulka kriiti segada ja nii ka valgendamisefekti saavutada.

Järjest enam eelistatakse kasutada plastist kaitsmeid või ehitatakse viljapuude ümber väike tara. Taoline kaitseviis on kiirem ja määrib vähem käsi.

Hoolimata tehtud pingutusest tuleb oma hoolealuseid talve jooksul aias kontrollimas käia ja vajadusel kaitseliine tugevdada.

Plastist tüvekaitsed on head abimehed ka suvisel ajal, et muruniiduki, trimmeri või muu tööriistaga kogemata õrna koort ei vigastataks. Kitsed, jänesed ja hiired ei arva plastist midagi ning seetõttu on ka talvisel tüvede kaitsmisel plastil oma koht.

Suurim puudus on aga plasti tume värv, mis tõmbab päikest ligi ja tõstab temperatuuri koore ümber. Nii võib päevase ja öise temperatuuri vahe olla kuni 20 kraadi ning tulemuseks külmalõhed, kust haigustekitajatel ja kahjuritel on hõlbus sisse on pääseda ja taime kahjustama hakata. Samuti saab häiritud toitainete liikumine puus.

Viljapuude kaitsmisele võib läheneda ka loomingulisemalt ja tüve ümber siduda aianduspoes müügil olevat džuutkangast, katteloori, varjutuskangast vms. Muidugi ei tasu unustada kuuseoksi. Pakasekangast võib külmemate ilmade saabudes kogu taimele laotada, eelnevalt võiks aga mulda lüüa toestusvaiad, muidu tekib kanga all õhupuudus. Parim taimekaitse on lumi, mida võib tüvede ümber kuhjata.

Väikesel viljapuul võib ka võraoksad kokku siduda, nii vähendame jälle ohtu, et jänes või kits neid näksima tuleb. Hiirte peletamiseks on aianduskaupluses palju mürkhõrgutisi.

Kui kevadel ikkagi avastame, et puud on talvel kannatada saanud, siis külmakahjustuse korral, kui puidu osa tumeneb, lõigatakse oksaosa tagasi kuni heleda puiduni. Näksimisest tingitud kahju korral tõmmatakse noaga narmendavad koorehaavad siledaks ja kaetakse haavamäärde või -palsamiga. Kui viljapuu tüvest üle poole on paljaks söödud, on mõttekam istikuärisse uue taime järele minna.

Vanemaid viljapuid pole vaja enam kaitsta, sest nendele on moodustunud kaitsev korp ehk surnud kude. Korp hakkab moodustuma kuuendal-seitsmendal kasvuaastal, kuni selle ajani vajab taim rohkem meie tähelepanu.

Sageli jäetakse viljapuud lihtsalt saatuse hooleks ja loodetakse, et ehk läheb õnneks. Teinekord lähebki.