Turism puhus Pranglile elu sisse

Annika Prangli toob saarele igal aastal tuhandeid turiste ning Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon on teda 2014. aastal tunnustanud aasta naise tiitliga. Foto: Kristina Efert

Prangli saarest on viimastel aastatel saanud turismimagnet, mis annab tööd ja leiba kümnetele inimestele. Tänu turismile on saarel arenenud mitmed teenused ning muu hulgas on suvisel ajal avatud restoran. Kõik see on toimunud näputäie entusiastide initsiatiivil.

Viimsist Leppneeme sadamast viib Pranglile kaks korda päevas reisiparvlaev Wrangö. Kui laev ligi kolm aastat tagasi oktoobri viimasel päeval liinile tuli, ei olnud selle nimi üllatuseks. Wrangö tähendab rootsi keeles Pranglit ning just rootslased selle väikesaare kunagi asustasid. Hiljem asusid sinna Eesti ja Soome päritolu kalurid ja hülgekütid. Sellise segu tulemusena on saarel tekkinud oma sõnavara, mida keegi teine ei tunne. Näiteks metsatukk on prangli keeles siilakas.

Tunnike laevasõitu saare tagaküljele

Kui laevasõidu pikkuseks on märgitud tunnike, siis esimese poolega jõuab laev juba Prangli rannikuni. Teine pooltund loksumist kulub Kelnase sadamasse jõudmiseks, mis asub Tallinna poolt vaadates saare tagaküljel.

Miks sadam seal on, võib olla mitu põhjust. Näiteks võivad saare tagaküljel puhuda soodsamad tuuled või oli omal ajal olulisem suund hoopis põhja, Soome rannikule. Aga on veel üks loogiline selgitus. Nõukogude ajal saarel asunud piirivalve pidi valvama merd eeskätt põhja suunas. Selle väite kinnituseks on Kelnase sadamas kõrgumas Nõukogude piirivalve vaatetorn, mis on tänaseks lagunenud ja turnimiseks eluohtlik. Nõukogude piirivalvekordon likvideeriti 1992. aastal.

Tänapäeval võtab Kelnase sadam vastu peale Wrangö ka jahte. Neid tuleb siia nii Soomest kui ka Eestist. Sadamas asub kuurihoone, kus peetakse vingeid pidusid ja esinevad teatritrupid.

Sadamas hakkavad silma maasturid ja nõukogudeaegsed väikeveokid. Maasturid on saare teedel liikumiseks hädavajalikud. Enamikku kohalikest, kes mandril käivad, on Leppneeme sadamas ootamas teine auto. Kütus tuuakse saarele mandrilt, aga on räägitud ka Pranglile tankla rajamisest. Saare peamist teed kutsutakse Liivalaiaks, mis viitab tee aluspinnale. Läinud suvel pani vald osale teest uue katte ja see on täitsa kenasti läbitav.

Kalurid ja pensionärid

Enne teist maailmasõda elas saarel püsivalt ligi 500 inimest. Tänaseks on arv viis korda väiksem. Kuigi suvel võib nädalavahetustel saarel olevate inimeste arv kasvada poole tuhandeni.

Väga palju on saare elu edenemisele kaasa aidanud ettevõtja Annika Prangli, kelle ettevõte Prangli Reisid toob sinna pidevalt turismigruppe ja korraldab üritusi, mis meelitavad saarele külalisi. Tema haldab ka sadamas asuvat endist kalurite kolakuuri. Näiteks Tanel Padari ja The Suni kontsert tõi tänavu suve hakul üle 400 külalise, mis on uskumatu, sest saarel on 140 tasulist voodikohta ja laevgi mahutab ainult 74 reisijat. „Selline tunne oli, et iga kivi alt tuli kontserdile külalisi,” räägib Annika Prangli, kelle nimi on tekitanud saarel palju elevust. Mõned pidulised ei julge selle kohta enne küsidagi, kui kuuri baaris mõned napsud on tehtud. Tegelik lugu on lihtne. Annika sai perekonnanime oma abikaasalt juba ammu aastaid enne seda, kui ta saarele turiste tooma hakkas. Kogu tööpõlveelu turismindusega tegelenud Annika otsis majanduskriisi ajal tööd ning olles külastanud Prangli saart ning näinud selles turismipotentsiaali, otsustas ta viis aastat tagasi proovida. „Nimi on ikka rolli mänginud. Eks mõtlesin seetõttu rohkem selle saare peale ja see julgustas mind katsetama,” ütleb Annika.

Aga kui ta läks ettevõttele panka kontot avama ning kirjutas andmete reale Annika Prangli, Prangli Reisid, mille tegevuskoht on Prangli saar ja Prangliranna, kukkus telleril pastakas käest. „Ta küsis imestunult, kas ma olen tegelikult ka olemas,” vahendab Annika.

Aastas toob ta saarele tuhandeid turiste ning Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon on teda 2014. aastal tunnustanud aasta naise tiitliga. Kokku saab tema tegevusest iga päev kasu umbes 40 saareinimest.

Üks on näiteks Valter Puuström, kes sõidutab saarel turiste oma 1960. aastatest pärit väikeveokiga. Ta on läbi ja lõhki kohalik mees, olnud ka saarevahi ametis. Mees pidas saarel ka baari Must Luuk, mille ees töötas saare ainus valgusfoor. Kui baar oli lahti, põles mõistagi roheline tuli, punase tule korral pidi huviline otsima seltskonda mujalt.

Valdavalt elavad saarel pensionärid. Suured traditsioonid on kala- ja hülgepüügil, ent tänapäeval sellest enam ei elatuta. Siiski on enamikul kohalikest paat ja lapsed on õppinud maast-madalast merel võrke sisse laskma ja välja võtma. Ka autojuht Valter käib merel ning ütleb, et suvisel ajal saab peamiselt lesta ja turska. Siiski on äraelamiseks vaja turiste.

Lisaks Annikale meelitab saarele turiste Carmen Ott, kes on Prangli rahvamaja juhataja. Temagi korraldab üritusi. Veel on ta omal algatusel loonud talurahvamuuseumi, kus saab tutvuda pranglilaste eluga mitme sajandi vältel. Tegemist on erainitsiatiivil loodud Eesti vabaõhumuuseumi miniversiooniga. Kõik hooned on sinna kokku toodud ja eksponaadid pranglilastelt kokku kogutud. Muuseumi asutaja Carmen kolis saarele kuusteist aastat tagasi ja peab ennast viimaseks saarele kolinud põlisasukaks. Seitse aastat tagasi asutatud muuseumi külastab aastas kuni 1500 külalist. Muuseumis on ka loodusnurk, kus topistena on väljas saare loomapopulatsiooni esindajad. Muuseumi hoovis seisab kaks sõidukorras Javat, mis on olnud saare populaarne sõiduvahed. „Isegi Prangli poest oli võimalik Javat osta,” märgib Carmen.

Rahvamaja ja koolihoone

Tänane rahvamaja on tegelikult endine Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi klubihoone. 1954. aastal avatud hoones on tänapäeval peale peoruumide postkontor, raamatukogu ja koolisöökla. Kool ise tegutseb 1900. aastal ehitatud kõrvalhoones. Veel läinud õppeaastal omandas siin põhiharidust viis õpilast, kellest üks tänavu lõpetas. Ülejäänud õpilastest kaks lähevad algaval õppeaastal teise klassi, ülejäänud kolmandasse ja seitsmendasse. Õppetöö toimub liitklassides ning õpetaja peab jagama ennast korraga mitme klassi vahel. Õpetajaid on kuus ning nemadki peavad õpetama erinevaid aineid.

Rahvamaja vastas asub laiendatud tuletõrjedepoo koos uue tuletõrjeautoga. Selle vajalikkuses pole põhjust kahelda, sest alles mullu kevadel tabas saart tulekahju, kus hävis elumaja. Tänaseks on hoone juba taastamisjärgus.

Hävinud hoone kohal olevat kunagi olnud kirik. 1848. aasta suvel aga ehitati see just tulekahju hirmus elumajadest hoopis eemale.

Hoolimata pikast ajaloost näeb kirik tänapäevalgi kena välja, sest mõned eraettevõtted on seljad kokku pannud ning asunud Prangli hooneid korrastama. Kirik on värskenduskuuri juba läbinud.

Omaette katsumus on tõusmine kirikutorni. Kuigi väljastpoolt vaadates pole see kuigi kõrge, tuleb üles ronida kolmest redelist ja läbi pugeda kolmest katuseluugist, sisuliselt neljandale korrusele. Avanev vaade võimaldab heita pilku tervele saarele, taamal päikese käes helkiva mere taustal kumab Tallinna siluett.

Kiriku kellamees sellist teekonda igal teisipäeval, kui kogudus koguneb, siiski läbima ei pea, sest kellanöör ulatub teisele korrusele. Kiriku juures on saare ainus kalmistu.

Imelood

3500 aastat tagasi merest kerkinud saarel on oma legendid, mille järgi olnud Prangli aastasadu tagasi mereröövlite saar. Piraatide jõuk tegi möödasõitvatele kaubalaevadele nii palju kurja, et Tallinna raad saatis saarele karistussalga. Piraatide tabamiseks pandi saar põlema. Saart katnud kuusemets põles maani maha ning sellest ajast kasvab Pranglil vaid männimets. Mereröövlite varandus olevat peidus saare kõrgeima künka sees, mis ulatub tänapäeval üle kümme meetri üle merepinna. Tänu legendile on see koht saanud nimeks Kullamägi. „Folkloorse tagapõhjaga juttudel on muidugi tihtipeale tõepõhi all, aga sel korral ei oska öelda, kust konkreetselt see pärineb,” sõnab ajaloolane Juhan Kreem, kes on Läänemere piraatide ajalugu põhjalikult uurinud.

Kuigi mingit varandust pole saarel veel avastatud, leidub Prangli maapõues väärtuslikku gaasi, see avastati 1960. aastatel. Eesti oma Katari Pranglist siiski ei kujunenud, sest varud on väikesed. Ometigi on saare lõunaosas puurauk, kus hinnalist maavara pidevalt maapinnale immitseb. Tikku tõmmates süttib kerge leek, millest piisab panni kuumaks kütmiseks. Mõned turistid on seda võimalust kasutanud ning gaasitorust mõne meetri kaugusel lebab kaks tühja viinapudelit, kuigi prügikast on meetrikese eemal.

Saare ainus restoran

Kui Annika Prangli soovis turistidele kohalikku toitu maitsta anda, polnud tal seda kuskil teha. Algselt üritati küll turismitaludes toitlustamist korraldada, aga sellest jäi turistide arvu kasvades väheks. Kohalik ettevõtja Roy Puuström otsustas saarele restorani ehitada ning kutsus operaatoriks Viimsis asuva külarestorani Roots vedajad.

„Tore saar ja iga aastaga tuleb siia järjest rohkem turiste,” märgib Rootsu üks omanikest Maria Sepper täna. Võimalikult palju üritatakse SaareRootsu restoranis kasutada kohalikku toorainet, menüüs on ka rannarahvale omased tursakotletid. Turismigruppidele pakutakse kohalikku toitu nimega prägeldus. „Tegime sellest enda versiooni,” lisab Maria.

Tiina Piirisaar, kes on koostanud kogumiku „Rannarahva toidud XX sajandi I poolel”, nimetab Prangli traditsioonilist rooga präkelduseks. See on lihtne munapuder, soolalihaga tehakse soolast rooga, aga võib teha magusatki. Suures savikausis klopiti munad lahti, lisati nisujahu ja suhkur, praeti suurel pannil pidevalt segades. Mis puudutab isesugust kirjapilti, siis Tiina selgitab, et saarel on palju sõnu kasutusel, mida eri pered isemoodi hääldavad ja kuna neid kirjakeeles ei kasutata, siis on kõik variandid õiged.

Vihjeid Pranglile reisijale

• Jalgrattaga saab saarele päevaga tiiru peale teha. Jalgrattalaenutus asub sadamas.

• Suviseks puhkuseks tasub laevapilet kindlasti broneerida.

• Prangli saarel on suvel avatud restoran SaareRoots, toidukauplus ning suveniiripood Prangli Puukoda.

• Oma alusega saabujad tasuvad Kelnases saarele saabumisel sadamamaksu.

• Sadamas on avatud turismiinfopunkt ja kohvik.

• Kauplused ning restoran aktsepteerivad kaardimakseid. Prangli poest saab sularaha välja võtta kaardimakseterminalist.

• Voodikoha hind jääb majutuskohtades 15–20 euro kanti.

• Vaatamisväärsustest on olulisemad puukirik, muuseum, maagaasiläte, auriku Eesti Rand mälestusmärk ning maastikukaitseala.