Sanga-Tõnise talus aitab vooluta elada Tuula samovar

„25 minutit kütta ja viis liitrit vett on valmis. Kui kütmine on lõppenud, siis sinna sisse jäänud söed hoiavad vee veel kaua sooja,” seletab perenaine Ljubov Petrova, kuidas Tuulas valmistatud samovar ehk teemasin töötab. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Põlises, pika ajalooga Sanga-Tõnise talus pitsilise aia varjus suitseb samovar, selle toruja lõõri ümber hakkab keema minema vesi. Isekeetja aitab pererahvast ka siis, kui küla ja rahvasuus Vene talu tuule paisudes pikemaks ajaks vooluta jäävad.

„25 minutit kütta ja viis liitrit vett on valmis ja kui kütmine on lõppenud, siis sinna sisse jäänud söed hoiavad vee veel kaua sooja,” seletab perenaine Ljubov Petrova, kuidas Tuulas valmistatud samovar ehk teemasin töötab.

„Karm tõde on see, et maapiirkonnas on väga tihti elekter ära ja kuidas siis muidu toime tulla,” küsib peretütar Veronika Meibaum. „Muidugi võib pliidi peal ka vett keeta, aga see raiskab hästi palju puid, nii et kui on lihtsalt kuuma vett vaja, siis samovariga saab hakkama.”

Elektriliste majapidamisriistade keskel kasvanud võhik saab teada ja oma silmaga näha, kuidas samovari torusse lähevad nagu lupsti kütteks ümbrusest korjatud kuuse- ja männikäbid, parajaks murtud oksaraod, väikesed puiduklotsid.

Ahi aitab alati

Siinsamas väliköögis laiutab Vene ahi, selline, millega muinasjutus „Minu soovil, havi käsul!” sõitis ringi Jemelja. Selle ehitas Ljubovi mees, kui oli kuulnud, millist hinda ametlikud pottsepad ahju ladumise eest küsivad.

„Abikaasa ütles, et tal on kaks kõrgemat haridust ja kuidas ta siis ahju ladumisega toime ei tule. Ta vaatas õpikuid, otsis raamatuid, ladus ahju üles ja see töötab hästi ning aitab meid, kui elekter on läinud, aga süüa on vaja teha,” seletab Ljubov, kuidas tema insener-mehaanik-keemik mees ise töö ära tegi ning ettevõtmist toetas kohaliku omaalgatuse programm. Sellepärast, et EHE (ehtne ja huvitav Eesti) märgisega Sanga-Tõnise talu jääb Pärnumaal Romantilise Rannatee marsruudile ning on tuntud kui slaavi rahvuskultuuri tutvustaja ning on oma niši leidnud tootmis- ja hobitalude hulgas.

Audru valda hõreasustatud Soomra külla tuli Ukrainas sündinud, kuid Veliki Novgorodi juurtega Ljubov Petrova perega elama 2002. aastal, kui nad leidsid siin unustusehõlma vajunud ja võssa kasvanud talukoha. Sanga-Tõnise jäi neile nii südame külge, et pere võttis laenu, ostis koha ära. Uudse ainulaadse ettevõtmisena keskenduti slaavi kultuuri tutvustamisele ning võõrustatakse aastas üle tuhade külastaja.

Kolm esimest aastat kulus perel hoonete remontimisele ja juurdeehitamisele, tollal kriminaalhooldajana töötanud Ljubov õppis selgeks puidust pitsornamendi valmistamise ning need kaunistavad Vene õue ehitisi.

Missioonitunne ja entusiasm, tahtmine tutvustada ühte kultuuri vahetult oma teadmiste ja oskuste kaudu, see on kunsti- ja kultuuriseltsi MTÜ Hohloma eesmärk.

„See Vene õue pidamine siin talus on ikkagi hobi, mõnikord see toob ka raha sisse, aga investeeringud vanasse talumajasse on küllaltki suured,” möönab Ljubov.

„Oleme kohalikku elu edendav mittetulundusühig, turism on üks osa meie tegevusest, suur osa on selles kultuuril ja pärimuskultuuril, rahvatraditsioonidel, loodusturismil ja eelkõige säästval turismil. Me ei ole klassikaline turismiettevõte, meile ei voori iga päev rahvast hordide kaupa,” seletab Veronika Meibaum, kes on Surju koolis inglise keele õpetaja ja suviti emal-isal talus abiks, sest talu peetakse oma jõududega kedagi juurde palkamata.

Looduslähedus ja lihtsus

Eesmärk on elukeskkonda hoida, algupäraseid tavasid säilitada ja neid esitleda. Sellepärast, kinnitab pererahvas, ei kasva nende ettevõtmine väikeses maakohas kunagi suureks massiettevõtmiseks.  Et ei kaoks tegevuse võlu, pole nad maantee äärde paigaldanud suurt kutsuvat viita. Aga külalised on siin teretulnud ja neid võtab pere vastu Vene kombe kohaselt soola-leiva ning sügava kummardusega.

Siin on kummardus tehtud üle maakera tulnutele ning tähelepaneku järgi külastavad talu need eestlased, kelle abikaasa on mujalt pärit ja kes ütlevad, et nad tahavad tutvuda Vene kultuuriga.

„Kõige suurem üllatusmoment on külastajatele seesama Tuula samovar ja ahi, see, kui lihtsate asjadega saab midagi teha: kütad maja soojaks, samal ajal teed ahjus süüa, kombineerid oma tegevusi võimalikult otstarbekalt,” seletab Veronika.

„Elu ise dikteerib sellist kombineerimist, ka sel suvel on olnud tugevaid tuuli ja oleme olnud mitu päeva järjest elektrita, kõik olid paanikas, kuidas toime tulla. Väga lihtne, kütame ahju ja saame seal kõike teha, pakume külalistele mundris ehk koorimata ahjukartuleid ja nad räägivad, et midagi paremat pole nad varem söönud,” lisab Ljubov.

Külastajaid võõrustav talu ostab suurema hulga kartuleid kindlatelt väiketootjatelt, et oleks teada: kartul vastab EHE talu põhimõtetele. Aga kevadel paneb pererahvas mugulad ka enda aeda.

Mullaharimistehnikat Sanga-Tõnisel ei ole, sellepärast kasutatakse vana kasvatusviisi, seemnekartulid poetab Ljubov kevadel niidetud ja laiaks peenraks tehtud kuluheina sisse ja võib muretult värskeid mugulaid oodata.

„Kartul kasvab heina sees väga hästi, muret ei ole, ei pea rohima, muldama, kastma. Kartul on puhas, kui seda noppida, muidu on see ju mullaga koos,” kiidab Ljuba ajakirjanduses avaldatud õpetuse järgi kartuli kasvatusviisi.

Kuluheina sees kartuli kasvatamisel on veel see eelis, et tõstad kihi üles ja näed, millist mugulat võtta. Kartulimaa kohale saab järgmisel kevadel teha peenrad, umbrohuhirmu ei ole ja maa on looduslikult väetatud.

Veronika vahetab ahjuserval tossava samovari korstna pikema vastu, nii saab lõõris tõmmet reguleerida, põlemiskiirust lisada.

„Samovaril ju ühtegi nuppu pole ja sõnadest see aru ei saa, kui on kiire, paneme pikema korstna, kui on aega küll, siis lühema,” selgitab Veronika oma tegevust.

Peretraditsioonide säilitamine

Ema ja tütar kannavad kodus juurte järgi Novgorodi oblasti talunaise igapäevarõivaid. Need on mugavad ja avarad, tume sarafan ja lilleline puhvkäistega pluus all.

„Külastajate hulgas on neid, kes arvavad, et meie seljas ei ole Vene rahvariided, nende kujutluses on Vene rahvariided atlassriidest, hästi läikivad ja säravad. Küsin siis vastu, et kuidas teie arvates naine selliste estraadiriietega lehma lüpsis või vett tuppa kandis,” räägib Veronika, kellel on kaelas suured punased puuhelmed.

Ta jätkab juttu sellega, et Vene kombe kohaselt toimis praktiline majandamine: kui pealisriie pleekis või kulus, sai sellest valmistada riideid lastele ja hiljem veel kaltsuna kasutada. Nii et midagi ei visatud niisama lihtsalt ära.

Moodne aeg on toonud tarbmisühiskonna hüved ja suhteküsimused, millega varem ei tegeletud. Veronika algatusel säilitab talu kohaliku omaalgatuse programmi toetusega peretraditsioone tänapäevases Eestis.

„Kõige lihtsam põhjus: mul on kaks väikest last, mees on eestlane ja küsimus ongi tasakaalu leidmine kahe kultuuri vahel, samas juuri säilitades ning kuidas kakskeelsus mõjutab lapse kõne arengut ja peretavasid,” põhjendab Veronika projekti, millele andsid hea tagasiside logopeedid, lapsevanemad.

Sanga-Tõnisel Vene taluõues käivad õpilasekskursioonid ja toimuvad vene keele tunnid, milles pererahvas räägib slaavi kultuurist eesti keeles ja tegevusse kaasates.

„Näete, millist teed on müügil, see sobiks vabariigi aastapäeval kinkida,” näitab Ljubov teepurupu, milles on Eesti lipusinised tükikesed ja paneb tõmmise eelnevalt soojendatud kannu.

Samovari tuli summutatakse spetsiaalse kattega, aeg on hakata teed jooma. Laual on Vene kombe kohaselt suured käsitööpräänikud, barankad, perenaise keedetud säravkollane sidruniga maitsestatud võillemesi, pastilaa ning ümmargused karamellkommid, mis pandi suhu ja mis teed rüübates asendasid suhkrut.

Soomra külas annavad kaks ettevõtlikku naist oma perega toimetades ning talu majandades silmad ette suuresõnalistele intergratsiooniprogrammidele entusiasmi, missioonitunde, pühendusmise ning austusega kultuuripärandi ja maaelulaadi vastu.

Ida-Euroopa suurim Hohloma kogu

Sanga-Tõnise talu on tuntud Ida-Euroopa suurima Hohloma esemete kogu poolest, siinne üle 500 esemega kollektsioon teeb väidetavalt silmad ette isegi Ermitaažile Peterburis.

Kogu esimene ese oli Ljubovi sõbrannalt saadud potike, mille lapsed olid mängides veidi katki teinud. „Ütlesin, et kui tahad seda ära visata, viska minu poole,” mainib kogule alusepanija. Lahked inimesed on kogusse annetanud esemeid, igal oma lugu.

Hohlomad nimetatakse käsitsi tehtud kullaks, sest kuldne värv särab ja sillerdab päikese käes. Kuldse, punase ja musta värvi kombinatsioonis kaunistatud tarbeesemeid hakati valmistama üle 300 aasta tagasi Hohloma kaubakülas Nižni Novgorodi kubermangus. Väärtuslik käsitöö läheb järjest rohkem hinda, tarbeesemetest on saanud meened, mida Venemaalt tuua.

Maagilised ravimtaimedega nukud

Veliki Novgorodi juurtega pererahvas valmistab ja õpetab valmistama traditsioonilisi vene käsitöönukke, mida on üle saja tüübi. Travintsa ehk kuivatatud ravimtaimedega täidetud stiilses rahvuslikus riides pontsakas nukk tehti valmis suvel või varasügisel ja riputati siis lapse voodi kohale. Ravimtaimed eraldavad eeterlikke õlisid ja aroome, mis turgutavad tervist ega lase kurjadel jõududel allmaailmast meie maailma tulla.

Ravimtaimedega täidetud nukku võib kasutada ka õhuvärskendajana mõnes nurgakeses.

Maagilise jõuga on ka pisike peopesasuurune õnnenukuke, mida saab kanda taskus või kotis. Veronika Meibaumi seletuse järgi on õnnenukukese pikk tugev pats naise jõu ja hea tervise sümbol. Pats toetub lauale nagu maa peale, sest naine ammutab oma energiat maa seest ja nii kaitseb nukk-talisman naise õnne ja saatust ning peaks alati kaasas olema.