Pikkmetsade käbid kukkusid kännu lähedale

Pikkmetsade pere vanuselt kolmas laps, Koonga vallavanem Mikk Pikkmets koos abikaasa Maarja ning laste Maia ja Morrisega. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Hala ääremaastumise ja noorte linnaminemise üle saab ümber lükatud Oidrema külas Mätiku talus, mille pere kuus last on kodukohale truud, neil on siin oma tööd ja tegemised nii, et rahvalikult öeldes on Pikkmetsade käbid kukkunud kännu lähedale. 

Koonga valla mõistes on Oidrema üks suuremaid külasid, üle 110 elaniku. Pärnu-Lihula maanteelt pöörab tee sinna Pangamäelt, kus kõrgub üle 300aastane looduskaitsealune tamm. Pärnu on siit 45 ja Tallinn 120 kilomeetri kaugusel ning turismisihtkohana teatakse Oidremaa mõisa.

Mätiku talu jääb mõisast paar kilomeetrit eemale, koha nimi on tuletatud mättast keset vett. Talumaja ehitati enne sõda, riigistati kolhooside moodustamise ajal ning Oidrema lasteaed töötas seal 1981. aastani. Mudilasena oli siin hoiul ka Mätiku talu perenaine Helga Pikkmets, kelle jutu järgi oli majas kaks rühmatuba, eraldi ühe- kuni kolmeaastased ning kolme- kuni kuueaastased. Köök oli sama koha peal, kus nüüdki, ainult pliit on ümber laotud ning omaaegne pesuruumi sein lammutatud.

Peremees Aivar Pikkmets on põliskohalik ja kui ta Helgaga Mätikule tuli, oli noortel elu alustamiseks kaasas pulmakingiks saadud tiine mullikas. Talu ametliku vormistamise ajaks oli kari kasvanud kolme lüpsilehmani ja maad 10 hektarit. Nüüd on mahetootmistalul 56 lüpsilehma ja noorkari, nii et kokku 105 hinge ning üle 350 hektari haritavat maad. Sellest suurem väärtus on aga 13 lapselast.

Mikk naasis Brüsselist

Mätiku talupere vanuselt kolmas laps, Mikk Pikkmets, on Koonga vallavanem ja tema päevi kütab tuliseks haldusreformi teema. Koonga vald on ühinemiskõnelustes Varbla vallaga ning Läänemaalt Lihula ja Hanila vallaga, mis tähendab, et Pärnu maakond paisub nende võrra eeldatavasti suuremaks.

Kodukohas kütab Mikk koos abikaasa Maarja Pikkmetsaga pühapäeviti külarahvale majandi ajal ehitatud sauna. Kasutuseta seisnud hoone ostis Mikk kuus aastat tagasi, moodustas OÜ Travelen, renoveeris ning jändas, kuni leilimõnule lisaks pakutakse väikesele seltskonnale majutustki.

„Siin jätkub selline saunatraditsioon, et igal pühapäeval on külasaun, kella viiest seitsmeni naistele ja seitsmest kümneni meestele, mehi on rohkem ja naised ei ole nii pikad saunasolijad,” põhjendab Maarja tunni võrra pikemat meestele antud aega. „Naised lähevad lavale, istuvad seal paarkümmend minutit, tulevad välja, pesevad puhtaks ja lähevad minema, aga mehed lähevad lavale, kui seal on 90 kraadi käes, istuvad viis minutit, tulevad, ajavad pool tundi juttu ja ronivad uuesti lavale.”

Oidremale sõidetakse ihu harima ka Lihulast ja Lõpelt, saunaviha saab osta kohapealt ning piletihind on selline, et saunapidaja kulud oleksid ülespoole nulli.

Ettevõtlikud Maarja ja Mikk vaatavad maaelule avarama pilguga, sest nad elasid viis aastat Brüsselis, kus Mikk Pikkmets oli Euroopa parlamendi saadiku Vilja Toomasti nõunik. Nende poeg Morris ja tütar Maia alustasid lasteaiateed prantsuskeelses lasteaias.

„Olen kogu aeg olnud kodukohaga seotud ja enne, kui Brüsselisse läksin, elasin seitse aastat Tallinnas, aga mulle meeldib jahil ja kalal käia, palju looduses olla, pere on suur, elab kõik siin, nii et süda on siia paika jäänud,” seletab Mikk, miks ta Euroopa Liidu pealinnas karjääriredelil ülespoole ronima ei hakanud.

Mikk andis kohalikele mehesõna, et tuleb vallavanemaks, ja tuligi. Paari aastaga on saanud mustkatte üle seitsme kilomeetri vallateid, lammutatud viis kolemaja ja Pärnu maavanem Kalev Kaljuste tunnustas selle eest Koonga valda, et nad on küla kauniduse nimel hakkajatena lammutanud tühje ohtlikke kortermaju ning tootmishooneid ilmselt ühe aktiivsema omavalitsusena riigis.

Mikk mõtleb vallavanema ka katlamajanduse jooksvate kulude kontrolli alla saamisele. Kolmest katlamajast kaks on renoveeritud ja vallavolikogu kinnitas juuniistungul soojamajanduse arengukava. Renoveerida on jäänud vallakeskuse Koonga küla katlamaja, et saaks need viia hakkepuidule.

„Tahame hakata kasutama kohalikku ressurssi, seda mitteväärtuslikku puud, mis hakkesse sobib, on meeletult. Kui saame kohalikud metsaomanikud kokku, siis ma ei näe takistust, miks nad ei võiks haket meile ise pakkuda, sest see tehnoloogia ei ole keeruline,” arutleb Mikk.

Mirjami talumeierei

Paar aastat saatis Mätiku talu üle päeva Tallinnasse rohkem kui pool tonni mahepiima, millega täideti toorpiima automaadid kuues kaubanduskeskuses. Peremees Aivar Pikkmets nentis toona, et mis muud see talupidamine on, kui tagada võimalus maal elada.

Seda isa põhimõtet on järginud ka pere vanuselt neljas laps Mirjam, kes on mahepiimatooteid valmistava OÜ Mätiku Talumeierei asutaja ning noortalunikuna tegeleb Gotlandi tõugu lammaste kasvatamisega enda ettevõttes OÜ Aaduni. Aga Mirjam jõuab olla ka seltsielu eestvedaja ning Oidrema külaseltsi juhatuse liige. Jaanipäeval peeti siin viiendat korda külapäeva, et kaugemalegi rännanud rahvas tuletaks meelde oma juuri. Külaplatsile kogunes ligemale 400 osalejat.

„Meierei tekkiski ilmselt tänu sellele, et kui ma lõpetasin magistriõppe maaülikoolis piimatehnoloogia erialal, siis pakuti mulle võimalust minna suuremasse tööstusesse. Mõtlesin, et olen kogu aeg tahtnud maale jääda ja anda talupiimale lisaväärtust,” selgitab Mirjam oma otsust. „Olen seotud talumeiereide liiduga ja käinud hästi palju väiksemate meiereidega tutvumas. Sealt tuligi unistus, et saaksin kodus õue peal tööd teha ja valmistada ehtsat naturaalset toodet.”

Unistus on täitunud. Mätiku talumeierei valmistab ja turustab otse tootjalt tarbijale ehk OTTi kaudu salatijuustu, kefiiri, jogurtit, tavalist taluvõid ja maitsevõid, jäätist, toorjuustu, kohupiima, hapukoort ja rõõska koort. Salatijuustu on viite sorti ja uusi maitseid testib Mirjam oma nelja venna ja õe Karmeni peal.

Üle nädala viib Mirjam meiereikauba Tallinnasse ja tartlasteni jõuavad mahepiimast tooted Cargoga ning maakonnakeskusesse Pärnusse toob talu oma kauba müüki nii-öelda OTTi päeval, neljapäeviti.

„Mina turustan, korraldan müüki ja teen raamatupidamist, meiereis saab tööd kohalik noor ema,” mainib meierei perenaine.

Mirjamil on enda sõnul väike plaan hakata tegelema kanakasvatusega, sest muna on puudu ja kliendid soovivad õnneliku talukana toodangut.

Hardi, Siim ja Kaarel

Vanemate omavaheline tööjaotus talus on selline, et isa Aivar hoolitseb tehnika eest ja ema Helga hooleks on loomad ja raamatupidamine. Tugev tugi on vanuselt teisest pojast Siimust ja viiendana sündinud Kaarlist, kes töötavad OÜ Mätiku Talus ja teevad siin kõiki meestetöid ning varuvad südasuvel karjale hoolega sööta.

Kaarel on noortalunikuna alustamas mahenoorveise kasvatusega OÜs Noorkari ja Lõpe jahiseltsi juhatuse liikmena jätkub tal kohustusi väljaspool Mätikutki.

Kaarelil oli võimalus käia välispraktikal Saksamaal ja silmaringi avardamine tuli kasuks talumajapidamise korraldamisel.

Noorkarja hakatuseks on Kaarelil poolsada mullikat ja vasikat, kuid tema mõtted keerlevad silovalmistamise ümber.

Pere esiklaps ja vendadest vanim Hardi töötab OilSeeds Grupi ettevõttes OÜs Jatiina ja müüb põllumajandustehnikat selliste kaubamärkide alt nagu Krone, Amazone, Deutz Fahr. Kodukohas on ta Lõpe jahiseltsi juhatuse esimees ja Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse liige. Nii et kütikirg ulatub Pikkmetsadel isalt poegadeni.

„Tehnikaga tegelema sattusin sedasi, et kui lõpetasin Tallinna tehnikakõrgkoolis autode hoolduse ja remondi eriala, otsustasin, et kanalisse ma tööle ei lähe,” räägib Hardi. „Müügimehe amet sobib hästi maamehe ametiga: talvel oled vaba, saad jahil käia, suvel pead tööd tegema, see ongi normaalne.”

Piimatalude olukord pole kiita, majanduskriis vaatab uksest ja aknast sisse. Mätiku talu perenaine Helgagi mainib, et neil läheb nii nagu kõigil piimataludel ning toodetud toorpiima eest vastu saadavaid sente ei saa hinnaks nimetada, aga kuidagi ollakse veel elus mahetootmistoetuste varal. Piima varub Eesti piimatootjate ühistu.

„Praegune turuseis on selles suhtes keeruline, et piimameestel on näiteks näha väikest silotehnika müügi langust võrreldes eelmise aastaga. Aga kartsime hullemat,” kostab Hardi.

Peresiseselt on jäänud Hardi erahobiks kartulikasvatus, ta varustab talvemugulatega vanemad ja vennad-õed.

„Suvine hooldamine on minu mure, kevadel paneme kartuli ühiselt maha ja sügisel võtame ühiselt üles ja kelder on minu juures,” tõmbab Hardi jutuotsa kokku.

Fassaad korda

Pikkmetsa suurel perel on eeskuju, innustaja ja nõuandja isa Aivar, kes talupidaja ning maaettevõtluse edendajana pälvis presidendilt riikliku tunnustuse, Valgetähe viienda klassi teenetemärgi.

Mätiku talu võitis 2014. aastal Läänemere-sõbraliku põllumajandustootja Eesti vooru, sest siin on järgitud tootmise arendamisel looduse kooskõla, piimakarja abil säilitatakse looduslikke puiskarjamaid.

„Siin on oma toodetud puhas toit, ma täpselt tean, mida söön, aga kodumaine toit ei ole praegu üldse hinnas. Kuid ma veel ei lähe linna kivide peale ja ma ei oska kujutada, et keegi lastest sinna kipuks,” möönab Helga.

Pere pesamuna, Lõpe kooli seitsmenda klassi õpilane Karmen on Läänemaal Massus ratsalaagris ja unistab oma hobusest.

„Karjatamisel peab olema kolm asja koos: lammas, lehm ja hobune, nii et küll see hobune ka varsti tuleb,” arvab Aivar tütre harrastusele mõeldes.

Aivari kolm venda, tema laste onud Targo, Almer ja Siljar Pikkmets, on piirkonnas tuntud põllumajandusettevõtjad.

„Oleme väga ühtehoidev pere, teeme asju koos, kes midagi ehitab või remonti teeb, üksteisel abis käia ei ole üldse küsimus,” kinnitab Mikk. „Abikaasa sai siin sellest aru, kui me Brüsselist tagasi tulime, et siin on sul koht, kuhu lapsi jätta, kasvõi natukeseks ajaks. Kõik sugulased on siinsamas külavahel, helistad ja keegi saab ikka aidata, aga Brüsselis tuli helistada lapsehoidjale ja aeg pikalt ette kokku leppida.”

Vendade-onude abikäsi on Mikul vaja läinud ka Oidremal kortermaja renoveerimisel, sest ta on siin korteriühistu Tamme 10 juhatuse liige.

Kaheksa korteriga kivimaja pärineb mõisaajast, selle alumine korrus on ehitatud 1800. aastate lõpus, teine korrus hiljem peale tehtud. Enamik korteriomanikke on pensionärid.

„Reaalselt selle maja juures on tegemata ainult fassaad ja puukuurid, katuse vahetasime 2011, elektrijuhtmed 2013, vee- ja kanalisatsioonitorustiku 2014, vundamendi soojustasime 2015,” loetleb Mikk väikese korteriühistu töid. Laenu nad ei võtnud ning palju on ise tehtud, abiks ka vanaprouade lapselapsed.

Miku jutu järgi on talt palju kordi küsitud, miks ta siin on. Tema küsib vastu, et

mis siin viga on, lastel on mänguväljak siinsamas ning töökoht pole kaugel.

Maja lähedal künkal on neljakandiline võimas kivihoone, nagu tornmaja. Külaselts plaanib selle veetorni renoveerida Leader-toetusega, teha sinna Oidrema muuseumi ja ehitada vaateplatvormi.

„Oidrema küla on selles mõttes kihvt, et on nõukaaja ägeda planeeringu tulemus. Kui vaadata künka otsast, siis ühel poolt jooksevad laudarivid, mõisalaudast edasi lähevad järjest uuemaks, ja teisel poolt jooksevad majade rivid, aga majade juurest lautasid ei näe, see küngas varjab kõik ära,” seletab Mikk Pikkmets, seistes mõisahäärberi naabruseses koduõues.