Pojeng on ilu- ja ravimtaim

Pojeng. Foto: Kristjan Teedema

Hiinas peetakse pojengi rikkuse, ilu, kevade ja armastuse sümboliks, lille seostatakse abielu ja viljakusega. Pojeng on seal samasugune rahva lemmik nagu krüsanteem Jaapanis või roos Euroopas. Peetakse lausa pojengifestivale.

Pojeng ehk rahvakeelse nimetusega maarjajuur on mitmeaastane kuni meetrikõrgune rohttaim, mis kasvab Eestis aedades, Kesk-Aasia mägimetsades, Venemaal Uuralites, Altais, Jakuutias. Pojeng ei karda külma. Kogu maailmas tuntakse 33 liiki pojenge, koos kultuursortidega ligi 250.

Pojeng ei ole aga üksnes ilutaim. Nii ametlikus kui ka rahvameditsiinis tunnustatakse pojengi kui universaalset ravimtaime. Kasutatakse laialdaselt paljudes maades, eriti idamaades. Taime ladinakeelne nimi tuleneb legendaarse arsti Peanu (või Peonu) nimest, kes ravis terveks lahingutes viga saanud jumalaid ja inimesi.

Pojeng sisaldab suurel hulgal mineraale ja orgaanilisi ühendeid, nagu magneesium, tsink, raud, kaalium, vask, jood, seleen jt, aga ka näiteks C-vitamiini.

Tugev rahustaja

Pojeng on tugevatoimeline rahustaja, põletikuvastane, valuvaigistav, viiruse- ja bakterivastane ning desinfitseeriv. Sel on ka rögalahtistav, maos soolhappe tootmist stimuleeriv ja menstruaaltsüklit reguleeriv toime. Suurendab söögiisu ja parandab seedimist. Tänu rahustavale toimele aitab pojeng une ajal hästi taastuda ja reipana ärgata, seega pojeng on hea taim, millest otsida abi üleväsimuse ja stressi korral. Samuti aitab pojeng parandada ainevahetust ning aeglustada vananemist.

On täheldatud, et pojengipreparaatide tarvitamisel tuleb esimestel tundidel ilmsiks rahustav toime, edaspidi stressi maandav ja lõpuks stimuleeriv toime.

Ravimitoormena kasutatakse kogu taime, eelkõige juurt, aga ka ürti, lehti, õisi ja seemneid. Ürti kogutakse õitsemise ajal: lõigatakse ära kuni 50 cm pikkune ladvaosa ja kuivatatakse. Juur võib olla 5–6 kg raske, juuri kogutakse vegetatsiooniperioodi vältel, soovitavalt samal ajal ürdiga (põhimõtteliselt võib igal ajal), pestakse, tükeldatakse ja kuivatatakse temperatuuril 45–60 °C.

Juured kaevatakse välja, eemaldatakse maapealne osa ja pestakse puhtaks. Kuivatatakse kas pööningul või katusealuses. Kui droog muutub hapraks, tehakse järelkuivatus (ahjus, praeahjus) temperatuuril 45–60 °C. Säilitamisaeg on kolm aastat.

Pojengi juured on aga siiski mürgised ja nende kasutamisel ei tohi ületada soovitatud doosi. Üledoseerimisel tekib raskustunne maos, võib esineda iiveldust ja oksendamist. Mitte kasutada pojengipreparaate raseduse ajal ega anda alla 12aastastele lastele.

Mitmeid kasutamisviise

Ravisegude valmistamiseks on mitmeid retsepte. Näiteks võib võtta 100 g peenestatud juuri, 1 liiter viina, 100 g mett, segada komponendid, keeta nõrgal tulel viis minutit ja kurnata. Tarvitada 2–3 spl kaupa 4–6 korda päevas külmetushaiguste, bronhiidi, angiini, farüngiidi, kopsupõletiku puhul.

Kuulus ravitseja Avicenna soovitas kasutada aga pojengi toorestest osadest ja meeveest (mesi ja keedetud vesi segatuna vahekorras 1:10) valmistatud tõmmist. Selleks tuleb võtta üks osa pojengiosi, kümme osa keevat vett ja paigutada kõik termosesse, lasta tõmmata neli tundi, kurnata. Eriti hästi mõjub valude, maksa-, neeru- ja sapihaiguste vastu.

Ravikuur pojengipreparaatidega peaks kestma 40 päeva.

Eeterlike õlide, orgaaniliste hapete, fütontsiidide hea eraldumise tõttu on pojengist tehtud ka kaelakeesid, mil on tervendav mõju. Keed võib teha pojengi seemnetest või juuretükikestest, need aetakse puuvillase niidi otsa. Sellist keed tuleb kanda järjest 40 päeva, see aitab paljude eespool nimetatud tervisehädade ja haiguste korral. Vanasti kasutati Euroopas pojengist kaelakeed edukalt epilepsiahoogude ja tihti esinevate krampide ärahoidmiseks.

Pojengi juured toidus

Pojengi juured on leidnud laialdast kasutust veel kulinaarias. Venemaal kasutati sõja ajal juuri kui kartuleid, neid kuivatati, tehti jahu, valmistati kooke. Pulbristatud juuri kasutatakse Siberis kui liharoogade maitseainet. Kasahstanis keedetakse kuivatatud juurtest putru, Mongoolias valmistatakse praetud juurtest teed, raskelt haigete laste tervendamiseks keedetakse kisselli.

Samuti kasutatakse pojengi kosmeetikas ja parfümeerias, kuna pojengi lõhn on lähedane roosi aroomile. Sageli kasutatakse kombineerituna jasmiini, õuna, vanilje ja kaneeliga.

Pikemalt saab pojengi kasutamisest lugeda Virgo Mihkelsoo ja Nelly Vahtramaa uuest raamatust „Isetervendamine: kunst ja praktika”.