Maasikapõllul tuleb suvi pool kuud varem

Kristina Traks
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Kristina Traks

Tartu külje all osaühingu Aran PM maasikapõldudel algab suvi kaks nädalat varem, sest esimesed maasikad valmivad siin juba mai lõpus. Selline ime on Eesti tingimustes võimalik vaid kiletunnelite abil, mille all maasikaid kasvatatakse.

Praegu on ettevõttes kibekiire aeg, sest lisaks olemasolevatele tunnelitele ehitatakse juurde aina uusi ning samal ajal tuleb silm peal hoida ka uue külmhoone ehitusel. Aran PM on teadaolevalt ainuke Eesti maasikakasvataja, kes marju sellisel meetodil kasvatab. Idee tõi ettevõtte juhataja Paavo Otsus kaasa Šotimaalt, kus ta ühes Briti suuremas ja moodsamas põllumajandusühistus Farmcare Trading Ltd. kümme aastat töötas. Otsus alustas ettevõttes tudengina maasikakorjajana, juhtis seejärel maasikafarmi ja pakkimiskeskuse tööoperatsioone ning lõpetas Farmcare’i marjakasvatuse juhtkonnas. Samal ajal käivitas ta oma maasikakasvatuse Tartumaal ning eelmisel kevadel kolis Eestisse tagasi, et täielikult siinsele maasikaärile pühenduda. Kaasas lisaks reisikohvritele kapaga väärtuslikke teadmisi, mida ta praegu iga päev oma ettevõttes rakendab. 

Otsus tegutseb oma lapsepõlvekodu maadel, kus tema vanemad 1990ndatel talu pidasid. Kasvatati kartulit, peeti lehmi ja sigu. See tegevus aga lõpetati ning kuna perepoeg oli läinud välismaale tööle, siis jäigi põllumaa aastateks sööti. Esimesed maasikapõllud rajas Otsus 2013. aastal ning siis pandi püsti esimesed viis kilekasvuhoonet. Tänaseks on maasika all 12 hektarit ning sellise kasvupindalaga kuulub Aran PM Eesti suuremate maasikakasvatajate hulka. Kiletunneleid on sel aastal plaanis püsti panna veel 60 ehk katta viis hektarit põldu.

Kiletunnel maandab ilmariski

Otsus möönab, et kiletunnelid pole just odav lõbu. Üks kasvuhoone maksab umbes 12 000 eurot ning praegu püstitatavate tunnelite jaoks sai ta PRIA toetust. Lisaks pani investeeringule õla alla Swedbank. Võitu annab kile all kasvatamine mitmeti: saak valmib kaks nädalat varem kui avamaal ning seega saab seda kallima hinnaga müüa. Tunnelis on taimed ja marjad kaitstud Eesti heitliku ilmastiku eest. Liigne vihm on kõigi maasikakasvatajate rõhuv mure, sest kui saagi valmimise ajal liialt sajab, lähevad marjad lihtsalt hukka. Samuti on kiletunnelis marju korjata mugavam ning valminud marjade kvaliteet ühtlasem. „Kokkuvõttes olen saanud maandada hulga ilmaga seotud riske. Marju on kergem korjata, need valmivad ühtlasemalt, on ilusamad. Seega saan pakkuda kindlamat tarnet, mida kõik kaupmehed väga ootavad. Lisaks saab kodumaised maasikaid tarbida pikema aja jooksul,” selgitab Otsus. Ka Šotimaal kasvatati maasikaid vaid kasvuhoones ning kilealust pinda oli kokku 45 hektarit.

Efektiivsus on see, mida Otsus saavutada püüab ning ta ütleb, et siin on arenguruumi veel küll ja küll. Näiteks kasvõi maasika saagikus. Meil Eestis räägitakse tihti, kui palju hektarilt tonnides toodangut sai, kuid Otsuse sõnul on hoopis parem mõõdik grammide arv taime kohta. „Minul on praegu rekord 700 grammi taime kohta ja eesmärk on jõuda kiloni taimelt. Olen ise näinud, kuidas teha nii, et seda saavutada. Jah, kõik Eesti agronoomid väidavad, et see ei ole meie tingimustes võimalik, kuid ma ei usu seda juttu. Tean, kuidas saab. On vaja natuke aega. Minu eesmärk on luua taimedele täpselt ühesugused tingimused, ideaalselt kontrollitud kasvukeskkond ja siis on protsess kasvataja kontrolli all,” räägib Otsus. „Ka kasvuhoonetest räägiti alguses, et see on mõttetult kallis ega tasu ennast meil kunagi ära. Nüüd aga käiakse päris palju minu kasvuhooneid vaatamas ja arvamus kaldub hoopis sinnapoole, et ehk ei tasu niisama põldu pidada ära, sest risk on tohutu suur. Eriti suurtootmises, mitte hobi korras marjakasvatuses.”

Tarneahela kindlus on maasikakasvatuses kindlasti suur konkurentsieelis ja just seda tahab Otsus kaupmeestele pakkuda. Tema marjad jõuavad sel aastal müügile pea kõigisse suurematesse kaubanduskettidesse (Rimi, Selver, Coop, Prisma, Toidumaailm) ning veel mitmesse müügikohta vahendajate kaudu. Seega – kui mai lõpus või juuni alguses avastad Selveri letilt läbipaistvas 500grammises pakendis eestimaised maasikad, siis need on tõepoolest siin kasvanud marjad. „Inimesed ei usu, et nii vara võib saada Eesti marju, aga nii see on. Umbusklikud ollakse ka seetõttu, et on palju kuuldud, kuidas maasikatega on ostjat petetud. Segatakse kokku Eesti ja odavamaid Poola marju ning müüakse Eesti marjade pähe,” räägib Otsus.

Neli-viis päeva kaubanduslikku välimust

Praegu müügil olevate välismaiste imeilusate ja hiigelsuurte maasikate kohta ütleb Otsus, et enne ostmist võiks mõelda, kuidas need marjad pärast pikka teel olemist veel nii ilusad välja näevad. „Arvestame, et nende korjamisest letile jõudmiseni on kulunud nädal. Kas maasikas püsib nädal aega sama ilus kui äsjakorjatu? Ega vist, kui seda kemikaalidega mitte töödelda. Marjade suurust ei tasu nii väga imestada, oskan minagi suuri marju kasvatada – tuleb lihtsalt taimedele piisavalt vett anda,” arutleb ta. Oma põldudelt tulevatele marjadele lubab ta ideaalset kaubanduslikku välimust neljaks-viieks päevaks. Sellekski on omad võtted, kusjuures keemiat ei kasutata.

Nimelt korjatakse marjad kohe müügipakendisse, et vältida nende muljumist ühest kastist teise valades. Seejärel jahutatakse saak külmhoones ning hommikul korjatud mari peab olema õhtuks juba kaubanduskeskuse jaotusvõrgus ning järgmisel hommikul letil. Tähtis on just marjade kiire jahutamine, see pikendab märgatavalt nende realiseerimisaega ning säilitab kena väljanägemise.

Otsus ütleb, et jaeketid on pigem huvitatud eestimaise maasika müügist, mida näitas ka tema läinudaastane koostöö Rimiga. „Ei ütleks, et koostöö suure ketiga on kuidagi piinav. Jaeketid soovivad lihtsalt partnerilt tarnekindlust ja kokkulepetest kinnipidamist. Ei saa nii, et olen lubanud tonni marju päevas viia, kuid vihma tõttu saan anda vaid 100 kilo. Sellist koostööd muidugi ei taheta,” räägib Otsus.

Töötajad – pitsitav probleem

Ettevõtjailt kuuleb mantrana korduvat juttu sellest, kuidas töötajaid on raske või peaaegu võimatu leida. Ka maasikakasvataja seis on samasugune – hooajal jaguks tööd sajale lisakätepaarile, aga Eesti inimene maasikapõllul küürutada ei taha. „Keegi ei taha kell kuus hommikul põllule minna, kui vihma sajab. Lihtsam on istuda Facebookis ja kiruda seal tööandjaid. Tööd on aga tegelikult tohutult, kahjuks aga inimestel töötahet mitte eriti,” kurdab Otsus. Oma põldudel loodab ta abi malevlastelt ning kavatseb maasikaid korjama tuua rumeenlased, kellega juba Šotimaal on olnud kokkupuuteid. Kohalikust külast aga leia sisuliselt kedagi.

Ka nöörivad tööjõumaksud teevad ettevõtja meele väga mõruks. „Me ei konkureeri siin absoluutselt teiste riikidega. Eestis on tööandja maksukoormus ligi 70 protsenti, aga Inglismaal alla 20 protsendi. Kõik see kajastub toodangu hinnas ja sellepärast me ei konkureerigi,” sõnab Otsus.

Marjakasvatuses saaks väga palju tema sõnul korda saata siis, kui kasvatajad päriselt ka ühistulist koostööd teeksid. Näiteks Šotimaal käis kogu marjamüük ühistu kaudu ning ühistu koostöös jaekaupmeestega planeeris, kui palju ja mida tootja peaks tootma. „Ühistuline tegevus viib edasi ja see on õigustanud end igal pool maailmas. Ühistu abil oleksime võrdsed partnerid kaubandusele, ostaksime koos sisendeid suuremal hulgal ja odavamalt, tootmishind langeks ja suudaksime konkureerida impordiga,” on ta kindel. Kokkuvõttes ütleb maailma näinud mees aga, et Eesti põllumees on üldiselt väga eesrindlik ja innovatsioonile avatud, kindlasti mitte sabassörkija. „Kuna oleme nii väikesed, siis lihtsalt peame kogu aeg otsima uusi võimalusi, kuidas teha asju paremini ja efektiivsemalt. See teebki põllumajanduse huvitavaks ning kiiresti arenevaks alaks. Mina ei valiks endale kunagi mõnda teist ametit!”

Maasikat kasvatatakse aina rohkem

Erkki Miller, maaeluministeeriumi põllumajandusturu osakonna juhataja asetäitja

Statistikaameti esialgsetel andmetel oli maasika kasvupind eelmisel aastal kokku 675 hektarit, mis on viimaste aastate suurim.

Põllumajanduslikes majapidamistes kasvatati maasikat 509 hektaril ja põllumajanduslikes kodumajapidamistes hinnanguliselt 166 hektaril. Eelmisel aastal suurenes maasika kasvupind põllumajanduslikes majapidamistes 70 hektari võrra (2014. aastal 439 ha).

PRIA andmetel (16.10.2015 seisuga) taotleti eelmisel aastal ühtset pindalatoetust aedmaasika kasvatamiseks 506,22 hektaril ning kuumaasika kasvatamiseks 0,48 hektaril. Kui võtta aluseks aedmaasika kasvupinnad, mille kohta ühtset pindalatoetust taotleti, siis keskmise maasikaistandiku suurus oli 0,92 hektarit. Kõige suurem maasikaistandik oli 24,65 hektarit ja väikseim 0,01 hektarit.

Tegevuskoha järgi oli 2015. aastal kõige rohkem maasikakasvatajaid Tartumaal, kokku 87 ja kogupind 106,73 hektarit. Võrumaal oli samuti 87 kasvatajat (aedmaasika kogupindala 31,6 ha), Põlvamaal 81 (55,12 ha), Viljandimaal 61 (31,98 ha) ning Jõgevamaal 49 (37,76 ha).

Maasikakasvatajatel on juurdepääs Eesti maaelu arengukava 2014-2020 meetmetele, sh mahepõllumajanduse toetusele, keskkonnasõbraliku aianduse toetusele, väikeste põllumajandusettevõtete arendamise toetusele ja  investeeringutoetusele põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks. Näiteks mahepõllumajanduse meetme raames on maasika kasvatamise toetuse määr  600 eurot hektari kohta aastas ning keskkonnasõbraliku aianduse toetuse määr maasikakasvatuse jaoks 250 eurot/ha kohta aastas.

Aiandustootjatele üldiselt on maaelu arengukava meetmetes mitu erisust– aiandustootjatel on võimalus põllumajanduse investeeringutoetuse raames soetada liikuvat tehnikat (muudel juhtudel üksnes tootjatel, kelle müügitulu alla 200 000 euro või ühistute puhul), viljapuu- ja marjaaedadel ning puukoolidel on maaparanduse meetmes niisutusinvesteeringutel kõrgem toetusmäär (üldjuhul 40 protsenti, nimetatud valdkondades 75 protsenti). Mitmete meetmete puhul on projektide hindamisel eelistus madala isevarustatuse tasemega valdkondadele. Aiandussektori puhul on oluline senisest enam kasutada ühistegevuse ja toodangu väärindamise võimalusi – maaelu arengukava pakub selleks mitmeid võimalusi, nt läbi kvaliteedikavade, tootjarühmade loomise, lühikese tarneahela ning töötlemise investeeringute.

Maaeluministeeriumi hinnangul on maasikakasvatusel Eestis perspektiivi, sest nõudlus siin kasvatatud väga heade maitseomadustega marjade järgi on kõrge.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles