Hans Soll mõnuleb endale ilusat pensionilisa

Hans Soll: „Kui olin kolm aastat tulutult kirju vahetanud, võtsin kaks pudelit Vana Tallinnat, kaks pooleliitrist purki marineeritud angerjat, Kalevi šokolaadi, sõitsin Moskvasse, panin oma kompsu patentoloogile laua kõrvale ja õhtuks oli mul kinnitus, et saan patendi, käes.” Foto: Urmas Hännile

Peagi 86. sünnipäeva pidav Hans Soll ei pea pikisilmi pensionipäeva ootama, sest teenib talle vajaliku taskuraha voblerite valmistamisega. Vo(o)bler on lant, mis vedamisel imiteerib vigastatud kala liikumist.

„Mu hobi on kalapüük, aga ma ei armasta viletsaid riistu: mul peab spinning olema käes nagu stradivaarius; kui ma ka kala ei saa, peab sellega püüdmine andma mulle rahulduse,” nendib eluaeg õpetajaametit pidanud vanahärra. „Abu Garcia Ambassadeur‎i rullid maksavad palju raha, aga ma ei saa ju selleks oma perekonna büdžetist raha võtta, pean ise teenima.”

Ent on’s üks rull enne olnud tõsisele kalamehele probleemiks. Jutuks harrastus viib taskust paraku sootuks suurema raha.

„Ega ühe ridvaga püüa, mul kapp ritvu täis, ja rulle on kümneid,” muigab rääkija. „Kaks paati olen ära pidanud, neli mootorit – kõik need ju maksavad.”

Algas kõik ammu

Viimastel aastakümnetel talle tõsiseks ettevõtmiseks kujunenud puust lantide (voblerite) valmistamine sai alguse nii ammu, et meister ei tihka täpset pihtahakkamise daatumit nimetada. Arvab vaid, et esimene vobler (metall-lante tegi ta veelgi varem, kuid see töö ei köitnud) võis tal valmida 1980. aasta paiku.

Küll on selles vallas toimetamise täpsem orientiir Nõukogude Liidu Sotsialistlike Vabariikide Liidu leiutiste ja avastuste riikliku komitee poolt 1989. aastal tema loodule väljastatud patent.

„Kooliõpetaja amet on väga hea amet, sellel on ainult üks puudus: see, et sa kogu aeg õpetad, õpetad ja õpetad,” tõdeb 1950. aastate alguses Hiiumaal Emmastes pedagoogitööga hakatust teinud koolipapa. „See hakkas mind ajapikku natukene piinama, et kas oskangi ainult õpetada või oskan ka ise midagi teha.”

Samas oli muretsejale selge, et kui ta nuputamise vallas midagi ette võtabki, peab ta jääma oma liistude juurde.

„Mõtlesin, et kuna olen füüsikat natuke käega katsunud, see on mu elukutse olnud, ja Newton on olnud eluaeg mu leivaisa, kas ma ei saa siis füüsika valdkonnas midagi leiutada, kas ma ei ole selleks suuteline,” meenutab meistrimees.

Oli. Suuteline. Südamelähedasel alal ehk kalapüügis leiutatud päris uut moodi landiga, mis liigub vees vedades viga saanud kalana.

Igale veele oma lant

Kui alguses, see on 1990. aastail, läks voblereid raja tahagi, Soome ja Rootsi, siis praegu piirdub nende turg Eestimaaga.

Viimase juures tuleb mängu tõik, mis Solli suu läbi kõlab järgmiselt: „Kalapoodides, ükstakõik, kuhu sisse astud, on kõik seinad lante täis ja miks peaksid minu omad selles meres teistest rohkem silma jääma.”

Seni on siiski jäänud. Silma. Seda hoolimata sellest, et kujunenud turusituatsiooni kasutavad kaupmehed on nobedad tegijate indu kahandama.

„Ameerikas on käsitöö liinitööst kordi kallim, meie pole sinnamaale veel jõudnud,” nendib meister. „Saame liinitoodanguga võrreldes sama hinna, ent nad tahavad veel odavamalt. Tahavad, aga me ei anna!”

Toodut arvestades pole imestada, et omal ajal käsitsi lante valmistanud meeste hulgast on alles vaid kaks: Hans Soll Pärnus ja Eduard Teras Paides.

Seejuures on esimene ainsana jäänud truuks puidule.

„Mul on hea Soome puss, mitte üks, neid on kümneid, siis spetsiaalsed erineva numbriga liivapaberid, raspelviilid ... Nii ma need välja poleerin, puhas käsitöö,” räägib meister voblerite valmistamisest. „Ehkki olen osav tegija, läheb ühega paar tundi. Ma ei kiirusta eriti, see on mul loominguline tegevus, ning seejärel jääb veel värvimine.”

Kui värv on põhjanaabrite toodang, siis vobleri tarvis tooraine on kodumaine. Haab, pärn, sarapuu.

Kohalik on landitegijal oluline voblereid valmistadeski, sest ta on võtnud eesmärgiks töötada välja eelkõige siinsetes vetes kalastamiseks passiv peibutis.

„Püüan oma toodet kujundada Pärnu jõele sobivaks, selliseks, et kõige paremini töötab siin,” märgib Soll. „Ja nimeks panen sellele Pärnu jõe puukala.”

Tõsi, idee pole originaalne, sest on laenatud ühelt soomlasest sõbralt. Ystävä’lt, kes metsajärve kaldal elades otsustas luua nimelt sellele veekogule sobiva landi paalia ning forelli püüdmiseks.

„Ta sai tulemuse kätte ja tema müügiedu paranes selle järel märgatavalt,” selgitab Soll mõtte omaksvõtu põhjust. „Panin selle endale kõrva taha ja püüan oma toodet kujundada Pärnu jõele sobivaks.”

Jõukohane üritus, mille teostamisel on abiks nii Newtoni gravitatsiooniseadus, Archimedese seadus, Pascali seadus, Bernoulli võrrand kui ka teadmised võnkliikumisest.

Ehk töö, mille kohta nooruslikult vilgaste kätega meistrimees võtab ütelda: „See kõik kokku on mulle õhtuti istudes oma ainevaldkonnas mõnulemine.”