Looduskalender ⟩ Jääpurikad on rõõmuks, aga ka ohuks
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
13. märts 2023, 11:18
Kuuest kuueni on varsti päeval pikkust, tavatu on ärgata valges. Üsna pea on päeval ja ööl pikkust ühepalju, kevad on juba hange taga peidus. Aga valgust on ka selles hangevalevuses, päevane päike ja öine kahanev täiskuu on sellele nädala jooksul oma valguslõimi sirgeldanud.
Päikese joonistused ulatuvad katusel peaaegu maani, säravad jääpurikad kutsuvad külma pulgakommi närima nii lapsi kui ka lapsemeelseid täiskasvanuid. Krõks!
Kaheteistaastane tsükkel
Aga loomulikult on neis pikkades purikates ka oht inimestele, kui nad päevapaistusel katuselt kukkuma hakkavad. Tasub pilk taevas hoida. Ei taha ju küll uskuda, aga eelnevatel aastatel on sel ajal kohal olnud ka lõokesed. Et mis nad siin hangede vahel teevad? Vaatasin oma üleskirjutistest ja ilma-aastate 12-aastase tsükli tagant paistis just samasugune 2011. aasta. Kõrge hang külmumata maal ja märtsikuised tuisud ja päikesepaistused vaheldumisi. Ja olen kirjutanud, et igal helgemal hetkel käivad koldnokad ja lõokesed meid vaatamas, tuisuga tuisatakse tagasi lõuna poole. Aga 2011. aastal on aprilli alguses tulnud nii ootamatu suur sula, mis sulatas lume põhjani välja ja pani liblikad lendama. Eks näis.
Inimesed ja loomad käivad samu radu
Praegu aga näitab pilk aknast välja ja ka veebi lumekaart, et hanged on enneolematud. Võrumaal Tuulemäe taga on lumekiht juba 63 cm paksune. Hanged on nii sügavad, et metsloomgi püüab kasutada inimradu. Küllap sellise hangedevahelise jalutuskäigu tegi ka see ärganud mõmmik, kes reede õhtul rongi alla jäi. Ei tahtnud ta astuda kõrvale hangede vahele. Mu vend Enn kirjeldab ka hundijälgede lugemist. Kuidas ta karja juurest koju sõites nägi teel nelja hundi jäljerida, kahes kohas olid võsavillemid proovinud kõrvale pöörata, aga hangepaksust tundes mööda teed edasi sörkinud. Sestap tasub õhtuti kiirus teedel maha võtta. Maateed on ka nii kitsad, et metsamasinad on möödasõitudel pidevalt kraavis või nokkapidi koos.
Urvavenimise aeg
Taimede hingeelust veel eriti vesta ei saa. Vahtramahl ikka jookseb ja ma ei teagi, kui palju ma seda sel aastal ära olen larpinud, rohkem kui kunagi varem. Kaseoksad on punased, see puna paistab kaugetest kaasikutest praegu kaugele. Päevasoe hakkab pikemaks venitama urvapuid – sarapuul tasub nüüd kindlasti silm peal hoida. Lepal ka.
Rähnitrummide soolo
Linnurahvas on vaikselt liikuma hakanud. Vägev põhjamaa pakane tõi hetkeks siia ka hangelindude parved ja isegi vanad punasekõhulised isasleevikesed – puhevil punnpaabusid oli mu tamm täis. Sellest hoolimata lasevad suured siisikeseparved päevases päikesesoojuses lõbusalt laulu, vestes kevademuinasjutte. Eriti pöörased on aga rähnid, puudevabasse linnatsooni satuvad nad tõesti vaid kevadel. Aga metsas käib juba rõõmus kilkamine ja kuival kuuseoksal tõmmatakse tõeline rähnitrumm käima. Korjusepäeva, 12. märtsi saabudes hakkas vana korr ehk musträhn ka korri-laskma, koguni uljas „liialt-liialt“ kostub hõredaks raiutud metsast. Ah jaa, sel nädalal käis harakas esimest korda pesas.
Meie emakeel on linnulaulukõlaline
Tsitaat: Ei ole sul kaugelt teda otsida vaja, eelseisvatest ridadest kostab ta kaja. - Emakeel.
Aga emakeele päeval, 14. märtsil tasub üles otsida Mart Mägeri „Linnud rahva keeles ja meeles“ ja sealt rahvakeelsed linnulaulud selgeks õppida, siis on hea koos lõokesega Tormakandi laulutõlgendust hüüda:
„Silita, silita tiivulist,
Tiivulist tuuleke.
Silita, silita üle siili selja,
Silita, silita, tuuleke,
Tiibulist, tiivulist.“
Või lugeda sinilillede sünnist ja lumikellukeste piikidest mu raamatust „Kullerkupp käib paljajalu. Lillemuinasjutte“
LASTELE: Kasetohupill
Selleks, et linnud kiiremini tagasi tuleksid, võiksime ka ise lindudena vilistama õppida. Hea pilli saab kaskede küljes lipendavatest valgetest kooreribadest. Mida õhem, seda valjem laul. Õhuke libleke tuleb huulte vahele asetada ja siis puhuda, keelega saab trillereidki kaasa lüüa. Õpi selgeks mõni eriline vile, mida kodupesakasti kuldnokale õpetada, nad on head õppijad.