ARVAMUSPLATS ⟩ Kas meie sealihatootjad saavad kunagi üle ühistegevuse hirmudest?

Sead. Foto: Ain Liiva

Oleme viimasel ajal palju kuulnud kuidas Venemaa invasioon Ukrainasse ning sellest tulenev veelgi suurem energiahindade tõus on põhjustanud meie ettevõtjate tegevus-ja tootmiskulude väga suure tõusu, seades kahtluse alla nende jätkusuutlikkuse.

Siinkohal pole erandiks ka meie sealihatootjad, kelle olukorra teeb veelgi keerulisemaks sealiha odav kokkuostuhind, samas kui söödavilja hinnad on tõusnud. Ebastabiilses olukorras on see mõistagi ohuks meie Eesti toidujulgeolekule.

Sektori ebastabiilsust suurendab asjaolu, et sealihaturg on Euroopas üks kõige vähemtoetatud turgudest. Sellepärast käivad hinnad perioodiliselt sinusoidipidi üles alla. Aastate jooksul on aga suurenenud sinusoidi amplituud.

Viimase aja turgu on tugevalt mõjutanud SAK (sigade Aafrika katk) ja kõrge teraviljahind, mis moodustab umbes 70% tootmiskuludest. SAK-i tõttu on aga kaugem eksport piiratud ning kohalikele turgudele paiskub järjest suuremaid koguseid odavat liha.

Euroopa Liidu riigiabi reeglite järgi on sealihasektori toetamine piiratud ja kõne alla ei tule otsetoetused, vaid aretustoetused, turuarendustoetused ja ühistegevuse arendamise toetused. Võib toetada ka ladustamist, kuid seegi tuleb pärast mõistlikku tähtaega ära müüa.

Hästi on läinud nendel tootjatel, kelle omanduses on suurem osa tarneahelast- seakasvatus, rümpade tootmine ja turustamine, sealihatoodete valmistamine ning turundamine. Ideaalis võiks sellele lisanduda ka teraviljatootmine.

Hästi on läinud nendel tootjatel, kelle omanduses on suurem osa tarneahelast- seakasvatus, rümpade tootmine ja turustamine, sealihatoodete valmistamine ning turundamine.

Kuid selliseid näiteid on Eestis vähe ning arvesse tuleb võtta, et ahela probleemide lahendamist tuleb alustada tagantpoolt ettepoole. See tähendab, et toota ja töödelda saab nii palju, kui suudetakse müüa kohe või toota ladudesse ja siis müüa.

Kui pikka aega kestab kriisiperiood kahjumlike hindadega? See sõltub mastaabiefektist mida annavad suuremate riikide kontsernid nt Saksamaal või suuremad ühistutele kuuluvad ettevõtted Skandinaavias. Arusaadavalt on suurettevõtetel lihtsalt suuremad varud, millega oma kahjumit katta.

Missugune võiks olla selles valguses Eestis tegutsevate sealihatootjate tulevik?

Kõigepealt võiksime liikuda suurema valmistoodete realiseerimise suunas ja hakkame ka tarbijaid harjutama, mitte hoidma sea poolrümpa jõuludeks külmikus. See on muidugi äärmuslik võrdlus ning alles peaks jääma ka võimalus, et saame osta otse tootjalt kindlates kohtades ja kontrollitud värsket liha. Niisugune maalähedane müük on populaarne Lääne-Euroopas ning toimub korraga vaid mõned tunnid päevas.

Enamus toodetud sealihast tuleks siiski pakendada ja teha erinevateks toodeteks tööstustes. Niisuguse mahuga tööstused, mis võtaksid vastu kogu meie seakasvatajate poolt toodetud tooraine ehk elussead, ei kuulu paraku meie tootjatele. On loomulik, et eraldiseisev tööstus kasutab võimalikult madalama hinnaga ja võrdväärse kvaliteediga toorainet.

Senine seakasvatuse tootmismaht Eestis on arvestanud alati elussigade ekspordivõimalusega. Pärast Euroopa Liiduga liitumist oli Eesti kõige suurem elussigade eksportija ELis, seda hoolimata meie väiksusest. Antud fakti üle uhkust tunda oli aga lühinägelik, sest toorme müügist elatuvad vaid arengumaad. Ekspordihinnad idapoole olid tulusamad kui lõpptoodangu valmistamisest saadav tulu. Kahjuks oli selline turg väga ebastabiilne ja praeguseks hääbunud.

Pärast Euroopa Liiduga liitumist oli Eesti kõige suurem elussigade eksportija ELis, seda hoolimata meie väiksusest. Antud fakti üle uhkust tunda oli aga lühinägelik-

Praeguseks on tootmismahud langenud tasemele, kus eksportijast on saanud importija (ekspordibilanss ca 80% versus 20%), kuid ikka ei suuda suur osa sealihasektorist tegeleda lõpptoodangu valmistamisega.

Soome ühistule kuuluv HK Scan suudab ilmselt kriisi üle elada, samuti ka väiksemad tootjad, kes haldavad tervet tootmisahelat ning teraviljakasvatusega tegelevad seakasvatajad. Kuid iga kriisi ajal langeb siiski osa seakasvatajaid rivist välja.

Hoolimata asjaolust, et riik ja EL toetavad ühistulist tegevust läbi erinevate meetmete, ei ole paraku senini suudetud käiku lasta ühistulist tööstust, mis suudaks töödelda kõigi osanike toodangut. Põhjuseks on olnud asjaolu, et tõusu ja langusperioodid on vaheldunud suhteliselt kiiresti ning nii kui hind on tõusnud, mindi laiali- iga üks oma nurka haavu parandama.

Mõnedes mitte-Euroopa riikides nagu nt Kanadas on olnud kohustus riiklike regulatsioonide näol moodustada sihtotstarbelised fondid ühistegevuseks, mille abil tegeleti ühiste probleemide lahendamisega tootmises, töötlemises, turustamises, aretuses ja juriidilistes küsimustes jne. Sellesse fondi pidi panustama iga tootja igalt toodanguühikult ja sõltumata ühistusse kuulumisest.

Kasu sellest oli nii suur, et keegi ei mõelnudki ühistusse mitte kuuluda.

Kui meie veel eraldiseisvad ja ilma kindla sisendi ja väljundita sealihatootjad ei suuda teha sama, siis jääb vaid loota, et mõni suurem Skandinaavia ühistu nad oma liikmeks võtab, enne nende turuväärtuse kadumist.

Lõpetades positiivsemas toonis, siis Euroopa uus ühine põllumajanduspoliitika (2023-2027) hakkab suuresti tänu sotsiaaldemokraatide ettepanekutele seisma senisest enam tarneahela esimese lüli ehk tootjate huvide eest (ennekõike läbi turukorralduse määruse, mille Euroopa Parlamendi raportöör oli sotsiaaldemokraat Eric Andrieu), soodustades põllumajandustoodetele lisandväärtuste andmist ning toetades tootjate organiseerumist.

Loodetavasti on meie allesjäänud seakasvatajad viimastest kriisidest õppinud ja koonduvad ühistusse, mille töötlemismaht suudab rahuldada kõigi liikmete vajadusi, kasutades selleks agaramalt ka EL pakutavat tuge, et oma sissetulekuid suurendada.

Henri Kaselo on SDE Harjumaa piirkonna esimees ja oli Euroopa Parlamendi liikme Ivari Padari nõunik aastatel 2017-2019