Looduskalender ⟩ Roheline draakon pakkus nädalavahetusel enneolematut silmailu
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
17. jaanuar 2022, 10:28
Vägev! Ilus! Enneolematu! Roheline draakon. Vonklev neoonmadu. Põhjataeva tulekaru! Nii saan öelda pildi kohta, mida laupäeval vastu pühapäeva nägin. Juba sügisel plaanisin, et peaks Põhja-Jäämere äärde virmalisi vaatama minema, aga nüüd tulid virmalised ise Eestisse.
Reede öösel oli sotsiaalmeedia täis roheliste ja punaste virmaliste pilte, üks ilusam kui teine, aga siis oli Tartus pilves, aga laupäeva õhtul uurisin pikalt, mis kellaajal neid otsima minna.
Kell 23 sõitsime välja Kõrveküla tagusele põllule, kus Tartu kandis kõige vähem valgusreostust, just sellist paika linna läheduses leida on tänapäeval üliraske. Ka pimeduses mööda klaassiledat teed liuglemine on omamoodi katsumus.
Virmaliste möll
Taevas olid alguses nagu tavaliselt virmaliste otsimise ajal valged triibud, mida ka pilvedeks pidada võis. Proovisime tütre Aotähega tema koolist laenutatud peegelkaameraga neid ka pildistada, aga alles hiljem sain ma Urmas Tarteselt teada, et virmaliste pildistamine on käsitöö, selleks pole tänapäevastel aparaatidel veel eriprogammi, tuleb lihtsalt manuaalselt pikem säriaeg peale panna. Igal juhul loobusime pool kaksteist pildistamisest ja keerasin autole hääled sisse ja siis laps hüüatas: „Vaata, virmalised!“
Kümnekonna minuti jooksul kinkis taevas meile sellise vaatemängu, et isegi pildistamise mõte tuli alles lõpupoole. Rohelise lipukanga lehvimised, kõrged valgussambad põhjataevas, viuh ja hääletult uus valgusetendus. Ja ühel hetkel vaid õrn roheline taevakuma ja läinud nad olidki.
Kuukarva rebane
Lummatuna istusime seal jääkuningriigis veel tükk aega ja kui südaööl kodupoole tüürima hakkasime, siis märkasime veel midagi. Kogu väli oli täiskuust maagiliselt hõbedane ja sest maagiast jooksis üle tee kuukuma seljas hõbedasena näiv rebane, jooksis üle sulahõbeda jalgadega kiiresti sibades ja vaid korraks üle õla kutsuvalt vaadates. Ei, me ei läinud kaasa. Libarebaste aeg on käes.
Tõnisepäeva mokalaat
Käes on ka tõnisepäev, mis 17. jaanuaril üks meie kolmest talve poolitamise päevast, taliharijapäeva ja küünlapäeva vahel. Selle päeva kohta on kõige enam ilmaennustusi üles kirjutatud. Küll keeravat karu pesas teise külje, küll sündivat sel päeval esimene hülgepoeg jääle, küll tulevat putukatele elu sisse. Ja see olevat hea kallimat unes näha, vaja vaid palju soolast süüa, siis see, kes jooginõu ulatab, sellega sündivat ka ilus elu.
Mehed, kes tõnisepäeval terved on, on seda terve aasta.
Aga olevat ka kõrtsides mokalaada pidamise päev, kus tulevaks tööaastaks töölisi kaubeldakse, nii et praegu on hea töökohta vahetada, seda enam, et teisipäevaöises taevas kumab täiskuu.
Rohelised orasepõllud
Aga Eestimaa on praegu lumesegane nagu körtpärtli särk. Laupäeval läbi Eesti sõites sai selgeks, et Tartu kant oma roheliste orasepõldudega on kevadele sama lähedal kui saared ja suurem lumi on taandunud vaid hangeveerde ja metsaserva.
Aga üle Eesti on klaasisarnane lumi, mis kitsede jalad veriseks teeb. Lumekoorik on nii lõikav, et targem on koerad kodus kinni hoida. Aga see lumesulamine teeb kahju ka meie suvisele marjasaagile. Lumeta jaanuarilõpu pakane on kõige õelam õiepungade näpistaja.
Kotkad ja hangelinnud
Praegu on kõige parem aeg kotkaste vaatluseks, neid võib nüüd ka asjaarmastaja kohata mere ääres paikades, kus on veelinde. Ja on uskumatu, kui palju sõid linnutoidumajas seemneid ära talilinnud tormi ajal. 29.—31. jaanuaril on meil muideks tulemas Eesti Ornitoloogiaühingu talvine aialinnuvaatlus, on hea aeg oma söögikoht sisse sööta. Heinamaadel askeldavad ringi aga hangelinnu ja urvalinnuparved, ka talvikesi ja siisikesi märkab nende sidrunkollaste sulgede järgi. Aga rohevinte mu akna alla pole sel aastal lihtsalt enam tulnud. Kuhu nad on kadunud?
LASTELE: Rooröökur
Pole vist last kellele ei meeldiks pilli joristada, aga kuidas kuivanud pilliroovarrest pilli saab? Selleks tuleb lõigata paarikümnesentimeetri pikkune pilliroojupp. Kõige tähtsam on selle ühte otsa roo pinnale hästi terava noaga keele lõikamine. See peab vibreerides pillile hääle andma. Järgneb sõrmeaukude lõikamine. Lõpetuseks tuleb puhumise ots vahaga katta või keelt sellel ees hoida. Nii tehtud pilli hääl on ootamatult vali – siit ka pilli nimi – rooröökur!