Looduskalender ⟩ Leitsaku tõttu on loodus mitu nädalat ajast ees
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
28. juuni 2021, 10:30
/nginx/o/2021/06/28/13878238t1hd1ad.jpg)
Loodus areneb tänavu hüpetega ja ei hooli ta väljakujunenud tavadest. Kes enne mäletab, et juuni lõpus oleks põdrakanep õitsema hakanud. Aga see suve teise poole ilmestaja lillatab juba lõkkekohtadel ja teede ääres.
Oma lõhnalumma on lahti keeranud ka angervaksa kõrged varred, õitevahtu veel veidi kokkupigistatud õiepungadest tuleb aina juurde ja juurde.
Ja kui kiiresti tänavu ööviiulid ära õitsesid, vaevalt jõudsid nina nendesse panna, kui uhked valged õied pikkadeks longus paelteks vajusid ja hoopiski metsmaasikate lõhn viiulihõngu enda alla mattis.
Maasikavälud on maasikaid täis
Metsmaasikad on tänavu üllatavalt suured ja magusad, juba ka nii valmis, et kõrre otsa neid enam ajada ei õnnestugi. Murakaaeg algab aga nädala pärast neile, kes kõvasid nupse korjata armastavad, mädapäid jätkub veel mitmeks nädalaks.
Aedades on punase sõstra põsed juba punaseks päevitanud ja murelitele kuldnokad, rästad ja varesed valmimisaega ei anna. Kõik kugistatakse pooltoorena alla, aiapidaja võib aiaservas sellele plaksutada palju tahab, aga linnud on veendunud, et murelid on just neile istutatud.
Suurte liblikate aeg
Siilid ja kassikrõbinad olid eelmise nädala inimese ja looduse vahelise suhtlemise tipp, sel nädalal on vallutanud taas mure „mahajäetud“ linnupoegade pärast. Linnud on asunud teist korda pesitsema ja seepärast on „natuke üksijäetud totusid“ ka rohkem.
Kui mõni päev tagasi oli hetki, kus võis olla ka täielik linnuvaikus, siis nüüd peale heinamaade niitmist laulavad taas lõokesed ja metsaservas metsvindid. Metsateed on täis kiirgliblikaid ja lumikuid, neid uhkeid mustjaid siniselt kiirgavaid liblikaid ja põuaajale omaselt ka valgeid suuri põualiblikaid. Nüüd on õige aeg ka heleda lambi abil ööliblikaid tudeerida.
Jaaniuss toob õnne
Eelmise nädala tipphetk oli aga öös. Jaaniussid on öös. Kui jaaniööl sõprade Ave ja Robertiga „sõnajalaõit“ otsima läksime, siis esimene roheline hiilgus paistis kauges metsarägastikus. Raginal järgi talle läksime, aga pärast oli metsatee serv täis rohelisi tulukesi nagu lennuvälja maandumisrada.
Aga õnn tuli, järgmisel päeval kui venna poole sõitsin, siis Nigula raba lähedal nägin ees tee ääres põllul äkki metskitsi. Aga kes siis metskitse pildistab. Kui lähemale jõudsin, siis muutusid „metskitsed“ äkki õhus istuvateks lambakoerteks. Ei! Need olid tee ääres konutavad must-toonekured. Pidurdasin autot nii järsult, et see välja suri ja selle turtsatuse peale ehmusid ka toonelalinnud ja tõusid õhku, üritasin neid veel tagakätt aknast pildistada, aga sellist haruldust saab ainult südamesse püüda.
Lustlik jooks vees!
Vanarahval oli vees suplemise aeg jaanipäevast jakobipäevani, 25. juulil, aga kõige soojem olevat vesi just peetripäeval, 29. juunil, sel päeval pidi igaüks end kasvõi korra jõkke või järve kastma.
Peetripäevast annavad parmud kärbestele valitsemise üle.
Vaatasin kord Peipsi rannas, kuidas täiskasvanud lummatult jälgisid, kuidas väikesed lapsed üksteist madalas vees joostes kilgates taga ajasid. Millegipärast täiskasvanud endale enam sellist lusti ei luba – et noh, see ei sobi. Aga kehastuge hetkeks lasteks ja jookske, kilgake, pritsige üksteist, kukkuge summdi vette. Sellest energiahulgast jätkub nädalateks.
LASTELE Ilmamäng: Vesikupu kaelakee
Jaaniõhtul palavuse ja parmude eest kaelani Reiu jões istudes võis jälgida lummavat pärlsiniste tiibadega vesineitsikute tantsu kollastel vesikupuõitel. Et seda ilu igaveseks mällu söövitada võib vesikupu lehe- või viljavarrest punuda sõbrakee. Lõigata varrest paras kaela ümber ulatuv jupike ja siis tasakesi seda pooleks harutama hakata – ikka nii, et vart pikkupidi kaheks tõmmates jääks üks poolesentimeetrine sisu tükike ühe varrekooreahela külge ja siis jälle teisele poole jne. Kuni kaks sarnast ilusat lülilist keed valmis, üks endale, teine sõbrale.