/nginx/o/2017/12/02/7369823t1h6af1.jpg)
/nginx/o/2021/06/18/13857236t1ha43f.jpg)
Kirjastuse Petrone Print sarjas «Meie» on ilmunud Katrin Seppa «Meie kodulinnud. Kanakari ja lestadega bande». Raamatu autor Katrin on viisteist aastat kasvatanud kanu, parte, hanesid, pärlkanu, vutte, broilereid ja kalkuneid. Alustanud armastusest lindude vastu, on ta kasvanud nelja kana omanikust mitmesajapealise linnukarja pidajaks – ja jõudnud ringiga tagasi pisikese hobikarja juurde.
Raamatus avaneb Katrini elukestva õppimise lugu. Kuidas teha nii, et kodulindudel oleks hea? Kas erinevaid liike võib kokku panna? Mida kanadele süüa anda? Kuidas hoiduda haigustest ja mis aitab kiskjate vastu? Huvi ja kirega on autor oma linde jälginud, teinud tähelepanekuid ja jagab neid nüüd lugejaga.
«Kui keegi mõtleb minu kombel linna selja taha jätta ja alustada elu maal koos loomade ja lindudega, peab ta mõistma, et päris tihti tuleb maal ennast ületada ja teha asju, mis on rasked ja ebameeldivad. Loomad ja linnud vajavad talitamist ka siis, kui oled haige või väsinud,» paneb autor lugeja südamele.
Loe raamatust katkendit!
***
Ühel augustihommikul paar aastat tagasi linde söötma minnes avastasin, et meie kalkuniproua on pesa pealt kadunud. Alles olid jäänud vaid suled. Sain aru, et rebane oli meie kindlustatud aeda kuidagimoodi sisse pääsenud. Läksin asja uurima. Avastasin, et elektrikarjus on maas ja ilmselt juba pikemat aega. Elektrigeneraatorist väljuvad juhtmed, mis ühendusid akuga, olid läbi näritud – minu broilerhanedest vandaalitsejad olid käinud hambaid teritamas!
Platsi peal oli ka teisi linde, kes olid oma elu jätnud – südameataki saanud emane pärlkana ja näritud kaelaga part. Samal päeval tuli ka kull, kes muidu külastab mind aeg-ajalt talvekuudel, ja võttis pardi. Õhtul avastasin sellesama nahaalse rebase linnuaias parditibuga maiustamas …
Kuna ma ei osanud nende näritud juhtmetega midagi ette võtta, siis tõmbasin pimedas püsti võrkkarjuseid, et aeda sissepääsu keerulisemaks teha. Jätsin toona viiekuuse koerakutsika esimest ööd õue valvesse ja peast käis läbi mõte, et peaks võtma suleteki ja ka ise välja magama minema. Tundsin, et stress hakkab naha vahele pugema, sest soojal ajal eelistavad mu linnud magada põõsaste all ja puude otsas. Mõtlesin nad kuidagi lauta sisse saada. Proovisin õhtul, see oli täiesti võimatu. Higi jooksis, linnud keeldusid sisse minemast. Jäi loota vaid võrkkarjusest loodud labürindile! Käisin kutsuga mööda võrkkarjust, väike valvur tegi mõned haisvad junnid aia äärde, et rebane mõistaks: siin valvatakse. Valmistusin öövalveks – akna jätsin ööseks lahti, voodisse läksin dressides. Öö möödus rahulikult. Rebane ei tulnud.
Mõlgutasin mõtteid, kuidas linde elektrikarjuseta aedikus päevasel ajal rebase eest säästa. Otsustasin, et hommikul võtan söödapange ja meelitan kogu paarisajapealise seltskonna suurest linnuaiast elumajale lähemal olevasse aeda. Elamu juures on ikka turvalisem. Partide ajamine on lihtne – kui paar juhttegelast liikuma hakkavad, paterdab mass kaasa. Haned olid kahjuks laiali uitealadel ja omavahel kokku ei puutunud. Neid ühte karja ja siis ühele alale ajada oleks juba keerulisem. Meie noored kanad, kes olid otsustanud, et neile meeldib magada puuokstel, tuleks puudelt noppida hämaras ja ükshaaval kanamajja viia.
Hommikul pidin linna minema. Ära sõites märkasin rebast meie maja poole kõndimas. Kahjuks ei saanud ma sõitmata jätta ja kedagi polnud kodus. Ajasin rebase minema, tegin tagasipöörde ja tõin kodu juurest selle pärlkana, kes oli südameataki saanud. Viisin selle 300 meetrit linnuaiast eemale otse rebase rajale.
Kui pooleteise tunni pärast linnast koju jõudsin, istus see roots linnuaia sees, vahtis ülbelt mulle otsa ja mugis järjekordset ohvrit. Ta oli rajale jäetud pärlist mööda kõndinud, aeda tulnud ja võtnud värske, sooja linnu.
Kuidas kemplemine rebasega edasi läks, saab lugeda raamatust «Meie kodulinnud».