Pärnaõietee toob rahu ja une

Pärnaõisi tuleb koguda kuival suvepäeval. Mõõdukas soojuses ja õhukese kihina kuivavad õied kiiresti. FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Pärnapuude perest on Eestis levinuim harilik pärn, mis on vapper puu, talub varju, külma ja tormi, sirgub kuni 30 meetri kõrguseks ja võib elada kuni 600 aasta vanuseks.

Pärna tüve katab hallikasmust korp, vanadel puudel muutub tüvi vahel õõnsaks. Ümarad lehed on saagja servaga ja kollakad õied meerikkad. Viljas, mida kutsutakse pähklikeseks, leidub üks-kaks seemet.

Pärna õitseaeg on meil juulis ja kestab paar nädalat. Siis levib õitest tugevat meelõhna.

Kui tammepuud on võrreldud mehe ja mehisusega, siis pärn, mida kutsutakse ka lõhmuseks, niinepuuks ja pähnaks, on olnud naiselikkuse võrdkuju. Teda on pühendatud jumalannadele, ta puit on hõlpsasti voolitav, tema koorealune kiht ehk niin pehme. Naiselikkusega võib siduda sedagi, et pärn pakub oma laia võraga otsekui emalikku kaitset tuulte ja vihma eest.

Mõjukas, kaitsev ja tervendav

Saksa pärimusest on teada järgmine komme: haige voodi juurde kogunes kolm, kuus või üheksa naist. Sealt kõndisid nad palveid lugedes pärnapuuni, põlvitasid seal Maarja pildi juurde, süütasid küünlad, seadsid maha annid ja sammusid palvetades tagasi haige juurde. Ning too saanud terveks järgmise 18 tunni jooksul.

Külades olid sakslastel sageli oma pärnad, mille ümber koosolekuid peeti ja kohut mõisteti, abiellujaid laulatati ja lepinguid sõlmiti, kusjuures pitseriga kinnitamise asemel koputati kolm korda vastu pärna tüve.

Poola folkloorist on teada, et maja ette istutatud pärn kaitsnud peret kurjade vaimude ja välgu eest ega lasknud kaotada usku jumalasse. Ka võib Poolas senini näha tillukesi teeäärseid palvepaiku, mida varjutavad pärnad. Usutakse, et palveid, mis on lausutud pärna all, võetakse kindlasti kuulda.

Eestiski on pärn olnud püha puu. Märjamaa vallas Sipa külas on pärn, mille kohta on teada palju lugusid. Põhjasõja-aegse katku ajal loodetud, et pärn suudab selle eest kaitsta, ja viidud puu juurde ohvriande. Veel 19. sajandi lõpus nähtud puu kõrval kivil tihti leiba, soola ja muud.

Haljala vallas Ilumäe hiiepärna juures käinud inimesed aastasadu palvetamas ja pühi pidamas. Pärna all istudes usuti lahti saavat hingevalust ja rasketest tunnetest.

Sült, šokolaad ja kohv

Pärnaõietee, abiline külmetushaiguste korral, on meile vana tuttav. Ülemiste hingamisteede katarri vastu soovitatakse teha pärnaõieauru.

Rahutus ja unetus? Jooge pärnaõiemeega teed. See madaldab ka vererõhku.

Lihaspinged ja reumavalud? Lisage vanniveele pärnaõisi. Häirivad pigmendilaigud? Proovige pärnaõiekompressi.

Pärnaõisi tuleb koguda kuival suvepäeval. Mõõdukas soojuses ja õhukeses kihis kuivavad õied kiiresti. Ent suuri varusid ei maksa koguda, sest ka väga heade hoiutingimuste korral ei säili kuivatatud pärnaõite bioväärtus üle paari aasta.

Üpris eripärane eesti pärimus räägib aga pärnasüldist: kui haav oli põletikuline, võeti ükskõik mis ajal, kasvõi kesktalvel, pärnaoks, kooriti ära ja kaabiti koorealust mähka külma vee sisse. Segu läks seistes ja segades paksuks süldiks, mida pandi haava peale. See kiskunud kuumuse ja palaviku välja.

Mõnel pool maailmas tehakse pärnašokolaadi: segatakse tooreid pärnaseemneid kuivatatud õitega, uhmerdatakse peeneks, lisatakse pisut rapsiõli ja süüakse otsekohe, sest mõnus maitse kaob ruttu. Pärnakohvi tarvis röstitakse küpsed seemned pruunistumiseni, jahvatatakse ja ongi kohv valmis.

Pärnaõietee on punakat tooni, nõnda on ka puu viljade ja oksakoore abil saadud punast värvi. Kunstnike seas on hinnatud pärnast valmistatud söepulgad. Pehmest puidust on voolitud nii kausse kui ka pühakujukesi. Niinest valmistati köisi ja nööre, punuti sõelapõhju, meisterdati vakkasid ja viiske.

Pärna puit pole küll eriti vastupidav mädanikele ja kahjuritele, kuid on kergesti lõhestatav, mitmeti töödeldav ja immutatav ning seetõttu leidnud laialdast kasutust nii mööbli kui ka pillide valmistamisel.

Kommentaar

Karmen Joller. FOTO: Margus Johanson

Karmen Joller

perearst

Pärnad kasvavad meie maakodu ümbruses ja nende õisi korjab enamasti mu abikaasa. Kuidagi on nii läinud, et just tema pärnaõisi korjab.

Pärnaõietee on üks meie lemmiktee – see on mesise maitse ja lõhnaga, nii et me ei lisa sellele midagi. Hea on seda juua külmal talveõhtul, kui keeran end pleedi sisse, loen raamatut või teen sülearvutis tööd.

Pärn oli vanadele eestlastele püha puu ja selle õitest valmistatud teed on rahvameditsiinis kasutatud mitmel eesmärgil. Mulle teadaolevalt pärnaõitest ühtegi arstirohtu tänapäeval ei valmistata. Kui aga inimene haigestub köhasse ja nohusse ja tunneb end halvasti, siis ei ole midagi paremat kui kalli inimese serveeritud tass auravat hästi lõhnavat meega teed.

Tagasi üles
Back