Looduskalender ⟩ Varakevadised õitsejad tõstavad pead

Varakevadised õitsejad kikitavad end. Võililled, kohati ülased. Ja lepad kumavad kaugusest juba kuidagi punaselt, teeääre sarapuud on pikkade kollaste urbadega. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

​Ilusaim asi, mis eelmisel nädalal juhtuda sai, oli üle taeva ulatuv vikerkaar. Ja kuigi tead, et vikerkaar on vaid madala päikese joonistus paksu vihmaseina peal, hakkavad inimesed ikka sellele tähendust otsima. Ja ausalt, ega nii hilisele vikerkaarele ole vanarahvas mingit tähendust andnud.

Aga talvist vikerkaart on ikka läbi aegade olnud, see praegune on veel suhteliselt suvine, sest õues on tõesti soe. Aga vikerkaart peetakse rahapaja näitajaks, küllap meie riigile oleks raha kriisiabiks juurde vaja. Ja räägitakse, et vikerkaar joob ojadest.

Jõevesi kerkis

Kui Lõuna-Eestis on pisemad ojad ikka kuivad, siis Looduskalender.ee tegija Gennadi Skromnov räägib oma metsaretkede kogemusest, et paari nädala eest vajus ka Põhja-Eestis vesi ojadest ja jõgedest maha, nii et isegi forellide kudemine jäi veidi soiku. Siis aga hakkasid puhuma läänekaare tuuled, need lõid vee kroonlinna nullist kõrgele, jõgedele tekkis otsekui veepais ette ja ladisev vihm tõstis taas vee jõgedes. Ja ongi alanud uus forellide ja lõhede kudemise laine, mis kestab mitme hooga veel vähemalt kuu aega.

Mutimullalossid

Aga maa ei taha külmuda, hoolimata vahepeal olnud mõnest külmakraadist. Mutid on oma hunnikud tõstnud kõrgele üle muruplatside. Just nüüd saavad nad rahulikult jahtida neid vihmausse, kes suvel siginud õuemuru all – vastikult vibreerivad muruniitjad on viidud talvekorterisse. Aga õuedesse ja majadesse on asunud murdma ka hiirte uus laine. Neid krabistab nüüd majavoodri vahel niipalju, et inimesed on pannud lõksud plaksuma. Kui olete küpsiselemb, siis tasuks üks hiirelõks panna ka autosse, muidu riskite läbinäritud istmete ja voolikutega.

Hiiremurdjate pidupäevad

Aga hiirte järele tulevad ka pisikesed kärplased, suuremad – tuhkrudki on murdmishoos. Aotähega nägime aga Alatskivi külamaastikul sõites hoopis kummalist vaatepilti, akna eest lendas läbi mingi kummaline lind punase palliga. Hiljem sai sellest mälupildist kokku pandud röövli pilt – ilmselt on kohale jõudnud hallõgijad, nemad hakkivad enne oma saagi ora otsa riputamist korralikult ära, ilmselt siis nokas veriseks punaseks palliks hakitud hiir või laululind.

Kuusemärkimise päevad

Aga enamus suvelilli on nüüd lõpetamas, suurem osa haljusest olematusse vajunud. See-eest kikitavad end varakevadised õitsejad. Võililled, kohati ülased. Ja lepad kumavad kaugusest juba kuidagi punaselt, teeääre sarapuud on pikkade kollaste urbadega. Pajudel on mustad kattesoomused kukkunud ja paljud põõsad on täis ilusaid valgeid pajuutusid. Käes on kõige parem aeg oma tänavuse jõulukuuse ülesotsimiseks ja äramärkimiseks, siis on jõululumes tuppatulijat lihtsam leida.

Tsitaat: Kadripäeval visatakse külm kivi merre ja soe kivi allikasse.

Mää-mää-mää!

Kadripäev tuleb tänavu teisiti, maskid on nüüd kõigil ees, aga kadrisantide sisselaskmine keeruline. Aga et vanu kombeid austada, siis võiks santimise asemel vähemalt maakohtades saata lapsed lambamäägima. Sinna, kus lambaõnne vaja on. Kadripäeval on vanasti selline praeguseks natuke ununenud komme olnud. Vanasti anti lambamäägijatele tanguputru ja lambaliha, eriti valjuhäälseid määgijaid kostitati hernestega. Ehk võiks tänapäevastele määgijatele õue natuke hernekummikomme jätta?

LASTELE

Ilmamäng: Kivipüss

Kihelkonnast on pärit “sabaga kivide” mäng. Küllap inspireeritud kunagi Saaremaale kukkunud sabaga tähe järgi. Mängimiseks asetatakse kaldu lauajupp suuremale kivile nagu lastekiik, laua madalamale otsale pannakse kivike, laua ülemise otsa pihta aga lüüakse kaikaga. Kivi lendab kõrgele õhku. Kivilennu nähtavaks muutmiseks seotakse kivile “saba” (nööri) ümber ja nööri otsa võib värvilise lipukese panna.