Mida peab teadma ise korstnat pühkides?

Koduse korstnapühkija esmased töövahendid on korstnahari koos raskusega (pildil) ja kütteseadmete puhastamiseks lõõriluud. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Loomulikult meeldib kutselistele korstnapühkijatele, et suur osa ahjude, pliitide ja kaminate omanikest oma küttekollete puhastamise nende hooleks jätavad. Seda mitte ainult sissetuleku tõttu, vaid ka seepärast, et tahma järgi saab professionaal lihtsamalt anda hinnangu kolde tervise ja omaniku kütmisharjumuste kohta.

Samas lubab seadus üksikelamus, suvilas, aiamajas, taluhoones ja väikeehitises ahju, kaminat või pliiti ning korstnat ja ühenduslõõri enda tarbeks puhastada neli aastat ise ja alles igal viiendal aastal on kohustus kohale kutsuda kutsetunnistusega korstnapühkija. Paraku kipuvad paljud seda tõlgendama nii, et neli aastat ei pea tegema mitte midagi. Osa kindlustusseltse nõuab iga-aastast korstnapühkija visiiti, osa lubab omanikul seaduse raames puhastust ise teha, kui omanik on pädev. MTÜ Eesti Korstnapühkijate Koja juhatuse liikme Hillimar Heinroosi sõnul hakkab koda järgmisel aastal korraldama kursusi neile, kes oma küttekehi ise eelistavad puhastada.

Isetegijaid on igasuguseid

Kui alustada ahjude, pliitide, kaminate hügieenist ehk sellest, et nõge ei tekiks ja tahma oleks vähe, siis eeldus on õige ja kuiva küttematerjali kasutamine. „Halupuu õige niiskusprotsent enne ahjupanekut on kümne ringis. Kõige lihtsam on see tagada nii, et toote puud tuppa varuga. Ise toon näiteks laupäeviti järgmise nädala halud tuppa ja probleemi pole. Mõistagi on toas vaja kohta, kus puid hoida. Kui seda pole, tooge nii palju, kui mahub,” soovitas Heinroos.

Kui aga kütate puitbriketiga, siis arvestage, et seda kulub kolm korda vähem kui halupuud, sama suurt süle- või korvitäit ahju pannes on oht üle kütta ja kollet kahjustada.