Käes on kibuvitsamarjade korjamise aeg
Mere ääres elades on hea: kui muid marju pole, siis sügisel kibuvitsamarju ikka saab. Nüüd ongi käes aeg neid korjata.
Koer-kibuvitsad saavad korjeküpseks septembri alguses ja neid jätkub kuu lõpuni, kui öökülmi ei tule ja vihmad marju ära ei riku.
Korjata tuleks erkoranže või helepunaseid marju. Kui marjadel on tumedad laigud või täpid, siis need ei kõlba. Ilusaid marju tuleks otsida lagedamatelt tuulistelt aladelt, sest seal ei õnnestu putukatel muneda. Metsa all ja võsas kasvavad marjad on ussitanud.
Meil kasvab looduses
Kibuvitsa viljadest saab valmistada teed, siirupit, moosi, kisselli ja isegi veini. Kibuvitsamarjast tehtud toidud on maitsvad ja kasulikud, moodsas keeles on kibuvitsamari funktsionaalne toit. Kibuvitsasid, nii koer- kui kurdlehiseid, kasvatatakse kultuurtaimena Skandinaavias, Euroopas ja Hiinaski. Eestis kasvavad kibuvitsad õnneks looduses.
Kibuvitsamarjad ja neist tehtud toidud on head C-vitamiini ja karotiinide allikad, tugevdavad immuunsüsteemi, leevendavad artriiti, kurgumandlipõletikku ja külmetust, neid kasutatakse kasvajate ravis, seedimise parandamiseks, kolesterooli alandamiseks jpm.
Tee keetmiseks valada marjad üle kuuma veega ja jätta termosesse 6–8 tunniks seisma. Kui tee teha 70–80kraadise veega, säilib C-vitamiin. Karotiine, mis on head limaskestadele, aga ka vähiravis, tuleb teesse rohkem, kui keeta 30 min ja jätta veel 45 minutiks sooja kohta seisma. Tugeva köha korral olen keetnud Islandi samblikku ja kibuvitsamarju koos 30 min ja lasknud tõmmata veel pool tundi. Tee toimis tõhusalt. Enne tarvitamist tuleks segada, et Islandi sambliku lima kruusi põhja ei jääks. Kurgupõletiku korral aga lisan alati kibuvitsamarjadele nelki ja ingverit.
Korja pärast päikesepaistelist päeva
Marjad on kõige suurema C-vitamiini sisaldusega viljad, lisaks sisaldavad need karotiine, fenoole, rasvhappeid, mineraalidest kaltsiumi, kaaliumi, kloori, magneesiumi, fosforit, naatriumi, vaske, tsinki, väävlit, räni, joodi, alumiiniumi, niklit, molübdeeni, koobaltit, liitiumi, kroomi, seleeni. Seemnetes on rasvõli (8–10 protsenti), rasvlahustuvaid ühendeid, flavonoide. Seemnetest valmistatud õli on kasutatud ka päikesepõletuse korral ja nahahooldustoodetes.
Seemneid võib kuivatada (ka koos marjadega), jahuks jahvatada ja smuutidesse lisada. Eriti kasulikud on seemned liigestele, kuna sisaldavad gallaktolipiidi, mis aitab sünteesida liigeste määrdeainet.
Uuringute järgi on karotiinisisaldus suurim, kui korjata vilju pärast päikesepaistelist päeva.
Kui marjad korjatud, tuleb need kuivatada 70–80 kraadi juures, selleks sobivad toidukuivatid. Kurdlehelise kibuvitsa viljadel võib enne õienupu ära lõigata ja marjad poolitada.
Moosi ja siirupi valmistamiseks sobivad paremini kurdlehise kibuvitsa (rahvakeeles ka kartuliroos, rannatomat) viljad. Neid saab korjata oktoobrini. Korjatud viljadelt lõigata õienupud ja panna sügavkülma (enne võib ka poolitada või lõikuda). Külmutatud marjadest saab rohkem püreed marjapressiga. Võib ka kohe puhastatud viljad vähese veega keeta ja pressida mahlapressis või läbi sõela püreeks. Saadud püreed saab kasutada moosi või siirupi tegemiseks. Ise lisan ingverit ja nelgitõmmist ning valmistan moosisuhkruga. Panna võib ka ebaküdooniaid, alõtšamarju. Kellel mida on.
Kui teha kurgupõletiku ravimiseks, võib keemise ajal ka nelki lisada, aga nelk rikub moosi ilusa värvi. Samas on just nelk kurgupõletiku vastu väga hea. Nii moos kui siirup sobivad ka magustoiduks koos kohupiima, jäätise, juustudega.
Kui marju korjates veel kurdlehelisel kibuvitsapõõsal õisi leiate, siis ka neid tasub korjata. Uuringuid tõestavad, et kurdlehelise kibuvitsaõie kroonlehed sisaldavad Damaskuse roosiga samu aineid ja neid võib kasutada nahakreemides, -salvides, -õlides, samuti maitseainena roosisiirupi, -vee ja -suhkru valmistamiseks.
Kahjuks on meie kaubanduses vähe kvaliteetset ja eestimaist kibuvitsamarja leida, seega kutsun üles ise korjama ning sobivaid toite ja ravimeid tegema. Aega on – pikk sügis on ees.