Looduskalender ⟩ Luigelend näitab, et isegi lumi ei pruugi meist kaugel olla (1)
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
14. september 2020, 12:52
Laupäeval Ugandi järvede ja põldude vahel autoga sõites nägin silmanurgast, kuidas luikvalged luiged üle kuldkollase viljapõllu lehvisid. Ikka ja ikka on tahtmine neid üle loendada, kas on neid õnnearv seitse või üksteist metsluike-printsi. Aga tegelikult kõneleb seesinane luigelend, et isegi lumi ei pruugi meist enam kaugel olla.
Veel ei ole tagasi Põhjala haneparved, aga “kurjade ilmade” kuulutajad kured on stardivalmis, ühel hetkel keerutavad nad kõik hulgakesi end tõusva õhuvoo turjal kõrgele, nii kõrgele, et enam silmgi ei seleta ja kadunud nad ongi.
Kolimistuhin
Suur osa rändlinde on juba Eestimaa suvekorterid üles öelnud ja küllap paljud siinsed sulelised on juba põhjapoolsed asukad. Tormituule hõlmavarjus jõudsid meile mitmed üsna viletsakesed rästad, kel Põhjala inimkartmatus hinges, aga jõuvarud sootuks otsas. Nii nad konutavad kusagil aianurgas või teeveeres, nokitsevad ussikesi ja kosutavad hinge. Samal ajal on küntud põllud täis lipe-laperdava lennuga kiivitajaid, veel ei ole need kevadetoojad meilt sügist viinud ja püsivad oma kodupõldudel. Kuid juba on nad üheskoos, suurtes, kuni sadadesse ulatuvates parvedes, küllap ootavad nemadki äralendu. Suvetunnet püüavad silpsuda veel kõikjal ringijalutavad linavästrikud ja üle pea tiirutavad viimased suitsupääsukesed. Aga tihased ei koputa veel aknale.
Maatäht ja sirmikukaabu
Nädalavahetuse käik Lüllemäele Kaika Laine hauale ja hiljem allikatele, kust ta ravivett lasi tuua, andis tõdemuse, et selle aasta suvi on pöördumatult möödas. Metsaservad on täis suurte korvidega seenelisi, aga nendegi korvides on kukeseened juba vesisevõitu ja riisikaterohkus ennustab seenesaagi lõpusirget. Veel sirutatakse pannile sirmikukübar ja valmivad hõrgud road kivipuravikest, aga hommikupisarad metsaämblike võrkudes kõnelevad meile Külmataadi sulaste külaskäikudest. Vanakarm ei ole ise veel siiski pärale jõudnud. Põnev on ka sotsiaalmeedias seenel käia, üsna kiiresti saab teada, mis seeni kohata võib, tänavu on näha haruldast seent – maatähte.
Vahtralõkked metsas
Sügis on salamisi ligi hiilinud ja võõbanud esimesed vahtrad leekivalt veripunaseks. Sookaasikud on aga juba suisa kollasekirjud. Mändide vanemad okkad on kolletunud ja pudisevad vähimagi oksaliigutuse peale. Ja toomingas on lehtedest üsna hõredaks jäänud. Aga päevapikkus lubab mõnel taimel oletada, et taas on kevadaeg. Muru on täis kullendavaid võililli, siin-seal puhkeb õunapuuõisi... Need peenral puhkenud krookusetaolised lilled on ehtsad sügislilled.
Septembrikuu palju pähklaid ja tõrusid toovad pika, külma ja kareda talve.
Tammetõru küllus
Jah, ja erakordselt palju on tänavu pohli, jõhvikaid ja... tammetõrusid. Neid tõrusid on nii palju, et kui lähete meie kõige vanema ja väärikama puu – Tamme-Lauri tamme alla, siis on oht tõruga vastu pead saada.
Kui veel mõni aasta tagasi, oli sellelt puult keeruline last saada, siis sel aastal tasub kõigil endale sealt lapsuke tuua, siis saate samuti 670 aasta pärast pilvepiirilt kaeda, millise võimsa puu olete istutanud. Metsamees Mati Urbanik rääkis, kuidas mõned aastad tagasi oli tal vana tamme juurde noore tammiku istutamiseks tõrusid vaja ja maa oli täiesti tühi, aga puu ootus, et tõrulapsed saavad kasvama, tõi tuuleiili ja heitis maa tõrusid täis. Ja kas teate kui kaunid ja sihvakas-saledad on selle pühapuu tõrud? Minge vaatama.
LASTELE
Ilmamäng: Sallisaba
Seekordne sügismäng on idee laenanud koeraomanikelt, kes praegu peavad palehigis koertelt takja-, kurereha- ja ruskmeseemneid eemaldama. Seome pika villase või fliissalli endale taha ja läheme mereranda või metsa alla jalutama. Kodus nokime salli sinna kinnijäänust puhtaks – hea oleks saagu uurimiseks appi võtta luup. Leida võib lisaks eelmainitule veel karvaseid madaraseemneid, puulehti, okkaid, mõne lutika ja ehk lepatriinugi. Põnevat avastamist pikaks ajaks.