Looduskalender ⟩ Vanarahvas pidas pärtlipäeva sügise esimeseks päevaks
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
24. august 2020, 15:17
/nginx/o/2020/08/24/13295387t1hae6b.jpg)
Sel nädalal see siis juhtus. Kasel on äkki kollased salgud peas! Vanarahvas ongi tänast pärtlipäeva pidanud sügise esimeseks päevaks. Päevaks, mil konnade suu lukku jääb ja ussid maapõue poevad.
Vanarahval algas sel päeval ka meevõtt. Usinamal rahval ongi mesilaspered juba koondatud ja talvetoit tarusse jõudmas. Meesaak oli kohati poole viletsam kui mullu, sest suve teisel poolel midagi peaaegu juurde ei tulnud. Kui maalt kaks raami veel linna vurritamiseks tõin ja meevurri hetkeks linna minnes rõdule päikse kätte panin, siis sain naastes teada, kui elurikas mu koduümbrus on. Meelõhna peale polnud kohale tulnud ainult herilased, vaid ka musttuhat meemesilast. Pidin neid pärast mitu päeva meeveega teise aianurka meelitama, aga patrull käis ikka uurimas ja hüüdmas: “Andke mett! Andke mett!”
Põdrasambla korjamise aeg
Õisi niitudel veel ju siiski on, aga küllap mesilased ei saa neist enam mett kätte. Eelkõige on kaunislillad nõmmemännikud, kus kanarbiku pisikesed õied suudavad tuhandete kaupa luua mõnusa lilleaia.
Kui pärtlipäeval müristab, siis vankriratas enne jõulu seisma ei jää. Kolga-Jaani
Kanarbiku vahel on aga valge tutina püsti põdrasamblik – meie selle aasta seen. Ja kuigi seen ta ju tegelikult pole, on meie esivanemad teda ka leivapikendajana söönud. Mitte seda teist üdini kibedat põdrasammalt – islandi käokõrva, mille keetmisel maailma parima köharohu saab. Valgete samblikututtide vahel on rivis pisikesed pruunid männiriisika mikud ja puna-punased pohlakobarad. Pohli tassivad inimesed juba korvidega metsast välja. Jõhvikas on veel päris toores.
Mitu maikellukese marja?
Ja kuigi pärtlipäeva loetakse pähklilkäigu algusajaks, siis sadasid sarapuupähklid kõik korraga juba eelmisel nädalal maha. Loodus püüab meile kõnelda millestki, millest me tänapäeva inimesed aru ei saa. Ja kuigi tammetõrusid on puudel parasjagu, siis lindudele tänavune pihklakapõud head ei tõota. Sestap on kõik metsateed siniseid täpikesi täis, mis näljaste rästaste taguotsast välja on plurtsunud.
Loodus püüab meile kõnelda millestki, millest me tänapäeva inimesed aru ei saa.
Aga ka toomingamarjad juba mustavad, sel aastal ei ole ma aga näinud kusagil näsiniine marju. Olen otsinud ka maikellukese marju, mis küll veel rohelised, mitte oranžid, et näha, kas on üldse võimalik, et kusagil on neid üle kümne, mis inimesele surmav kogus. Ohtralt on tänavu aga teisi mürgimarju – ussilakkasid. Õpetage need kaks viimast lastele hästi selgeks, et mürgimarjad laste suhu ei satuks.
Valge-toonekure äralennupäevad
Linnurahvas on hakanud koonduma. Selle nädala lõpus käis linnumeeste ja –naiste hulgas kõva arutelu, kas valge-toonekured läksid ära. Tavaliselt nad just selliste kõrgusesse viivate tuultega ühel augustipäeval lähevad. Täiesti märkamatult. Aga laupäeval nägin ma Rõngu lähedal veel üht viisikut. Uurige teiegi, kas kodulähedased titetoojad on läinud ja ärge unustage pesasid Eesti Ornitoloogiaühingu loenduskaardile märkimast.
Ahvenaparved ja suplussoe
Peipsiveerel elav Tauno Laasik ütleb, et pääsukesed on kogunenud pilliroogu, et seal enne rändele asumist enda putukatest kurguni täis süüa. Ja ka vee sees toimuvat midagi, kõik kalad söövad usinalt end talveks rasvaseks.
Ahvenad on juba parve kogunemas ja rääbisel ning lutsul juba marjaalge kõhus, mis aastavahetuse paiku uue põlvkonna loomiseks vette heidetakse. Järvevesi on veel suplussoe ja järv “õitses” tänavu kahel korral, aga nüüd on vesi taas puhas.
LASTELE Ilmamäng: Kõige seenerikkam seenering
Pärtilipäeval, 24. augustil külvavat üks hall vanamees valge hobuse seljast seeni metsa. Sellest ajast on metsas seeni suurte ringidena. Seened ei kasva metsas ringis seetõttu, et sinna UFO oleks maandunud, lihtsalt esimene kübarakandja on kadunud ja uued ringiratast ümber tema tekkinud. Loenda seeneringis seeni, otsi, millisel seeneliigil on neid kõige rohkem. Mõõda sammudega ära seeneringi läbimõõt.