Looduskalender ⟩ Linnainimesed pööravad metsausku

Murakaaeg on käes.

FOTO: Teele Üprus

Kõik, kes Põhjamaa suurimat saladust teavad, on nüüd murakal käinud. Toonud metsast väiksema või suurema korvitäie kirbeltmagusaid marju, millest tehtud moos saial nagu põhjamaine kaaviar välja näeb.

Ja kindlasti olete juba maitsnud ka metshärja liha – puravikupraadi ja teinud kuldkollastest seeneiludustest kukeseenekastet. Nüüd on käes ajad, mil muidu linnamüüride vahel elavad inimesed oma päritud seenekohtadesse jõudes metsausku pööravad. Valavad kuumi pisaraid kaotatud seenemetsa või kasvuhooneturbaks lõigatud murakapaiga üle. Oleks vaid rohkem selliseid inimesi ja mälu ka talviseks ajaks. Sest pruunilt turbaväljalt ei korja murakaid pool sajandit, samapalju sirgub uus kukeseenemets.

Kollane võidutseb

Taimeilmas võtab võimust võimukollane. Õitsevad üle teiste heinade sirutuvad soolikarohud, harilik metsvits, üheksavägine ja vägiheinad. Suve teine pool on raudnaela kõrtesse tagunud ja need vananevad kõrred on omandanud juba üsna luitundkollase tooni. Pilliroog on kõrgunud üle pea, õitsevad pune, nõmm-liivatee, naistepuna, raudrohi. Põnevaid kartulilaadseid lillasid õisi peidab tiigikaldal harilik maavits, nagu pisikesed rohelised tomatid ripuvad viljad kobaras ta küljes. Tomatid on usinatel aednikel juba valmis ja kartuleid saab mullapinnas koukida. Käes on ka aeg, kui põllumees saaks võtta juba hädavilja. Vanarahval oli nii, et need, keda vanal ajal leivavilja nappus kimbutas, tegid esimese lõikuse juba juulis. Sarapuul on küljes üsna pähkli moodi asjandused, õunapuu pudistab üleliigseid õunapunne. Aeg on minna metsast tervendavat vaarikapunast oma külmkambrisse varuma.

Kui peale jaagupipäeva üks tilk sajab, tuleb maast üheks juure. Haljala

Sõstrasilmad põõsas

Teeservade kirevus on ääretult põnev, mõni kaldavall on karikakardest kollane. Ja teisal sinetavad rukkililled kõrvuti lillade põld-varesjalgadega. Rannaniitudel õitsevad meie looduslikud gladioolid – niidu-kuremõõgad. Neid on kohati õigete niitmisvõtete tulemusel kohe palju. Ja sigur õitseb oma imeilusa sinise õiega jäätmaadel ja teeveertes. Sõstral on puna ja sõstral on musta. Seda on nii rästaste kui kuldnokkade nokas. Ka karusmaraja pallikesed on valmis.

Öösorri lennutuhin

Linnurahvas tukub suve keskpaiga und. Ainult öösorrid hirmutavad rabades möödakäijaid. Ja piiritajatibud on koorunud, vanemad teavitavad sellest kiirete ja lärmakate lennuvihinatega. Põdrakärbsed on väljas ja taas ilmusid ka puugid. Ritsikad alustasid viiulikontserte ja tirdid teevad kõrtele vahtu. Veriskireslaste tants lillal äiatariõiel on enneolematult kaunis. Konni on vähe, kuid siile enneolematult palju. Päikesesoe järvevesi kihab kalamaimudest, tasapisi sigib juurde pisemaid loomi.

Viimane aeg on saunavihtasid teha neil, kes eelmisel kuul need tegemata unustasid. Enne jaagupipäeva, 25. juulit tehtud vihtadel üheksa rohtu sees, aga pärast üheksa ohtu. Kui jaagupipäeval värske kartuli lauale saate, siis kasvavad sügiseks suured pabulad.

LASTELE Ilmamäng: Varjukell

Kuidas vanaaja inimesed teadsid heinakaarel olles ühel ajal lõunale tulla – kella loeti sammudega... Seistes seljaga päikese poole jäeti meelde oma varju pealae koht ja mõõdeti sammudega vari maapinnal ära – kell oli nii palju, kuimitu sammu saadi. Praegu saame kell kümme siiski üheksa sammu, sest kellaaeg on tund aega edasi suveajale pööratud. Nii et sammude arv pluss üks.

Populaarne

Tagasi üles