Looduskalender ⟩ Suveharjapäevast ehk karusepäevast kaovad parmud

Helkivate ööpilvede ja öösorride aeg.

FOTO: Kritsel Vilbaste

Pool suve on karusepäevast, 13. juulist läbi. See on suveharjapäev nagu 14. jaanuar on taliharjapäev. Sel päeval murdub suve selgroog samamoodi naksuga: kui talvel paugub puudes pakane, siis suvel enamasti keeristorm või äikesevalang. 

Karuse ehk maretapäevast saab suve selgroog murtud, saabub suve soojem ja pimedam pool.

Aga ilu, mille äikesepilved kaasa toovad, on eriline, sünkmustast pilvest voolab ikka ja jälle välja seitsmevärviline vikerkaar, mille otsas on vanarahva jutu järgi rahapada. Raha ja kulda on seal aga hoopis teises mõistes kui tänapäeva inimene arvab – seal võib olla salapärane kukeseenekulla koht, mille vanaisa teile kätte juhatas, või murakapaik, kus vanematega lapsepõlves talviste õhtute maguskulda toodud sai. Väärtused, mis käivad meie hingega kokku. Ja sama must kui on suve teise poole öö, on nüüdsest eestlase selg – see on suitsusaunamust.

Ravimtaimeaeg

Põdrakanepi küünal põleb, kui puhkeb ladvas viimane õis, siis on lastel aeg kooli minna.

FOTO: Kristel Vilbaste

Maakodu suviste väärtuste hulka kuuluvadki saun, lemmikraamatud, võrkkiik ja kuivavate ravimtaimede kuhjad. Naistepuna ja pune vihud laepalgi küljes. Pärnaõite kuhjad pliidiraual tahenemas, piparmündi ja põdrakanepi lehtede kuivatamise krabin. Angervaksa siirupi keetmise hõng. Kõike seda pakub loodus meile praegu rõõmsalt ja lustiga.

Usinamate näpud korjavad kollaseid õisi päev-päevalt aina ülessepoole avanevatelt üheksavägise küünaldelt. Kurgirohu siniseid õisi on aed täis ning valge ja punase ristiku nutte korjates tuleb mesilastelt luba küsida.

Hein ei kuiva enam ära

Sääski oligi tänavu vähevõitu ja juulilõpu suured tuuled-tormid muudavad nende armaada veelgi hõredamaks. Ja karusepäevast kaduvat parmud.

Aga vahepealne kuumalaine ei ole lasknud tänavu peitu pugeda puukidel ja pahupoolelt on selline niske ilm sigitanud ohtralt tigusid. Õnneks on tiikidest välja pugenud pisikonnad, kes varsti aplalt pisemat teorahvast ja pinisejaid ära sööma asuvad.

Hein, milles konnarahvas askeldab, ei kuiva nüüd enam päeva jooksul ära, hoides naha mõnusalt niiske nii tigudel kui ka konnadel.

Ööde valvamise aeg

Takjas õitseb.

FOTO: Kristel Vilbaste

Aga ööd on veninud juba pikemaks, kuue tunnisesse päikese “magamise” aega mahub küll veel mitu tundi loojangu ja tõusu roosasid pilvi ning kuu kerkimise eel hõbedaselt triibulisi helkivaid ööpilvi.

Selle heleduse taustal on näha tiigipinnal putukaid püüdvaid nahkhiiri – tänavusi aasta loomi. Ja metskitsesokk, kes heinamaasoppides öö jooksul oma haaremi kitsedeemandatel külas käib, haugub rääkuvate rääkude peale ja paneb pahaselt siristama ritsiklinnu.

Aga tänavune aasta on ka veidi tavatu, kuigi soojalembe jaaniusse on ka veel praegu rohus, siis ritsikad, kes karusepäevaks oma sügiseni kestvat lakkamatut siristamist alustavad, kuulda lihtsalt veel pole. 

Üle pea lendav kodukakk ilmub varjuna, nii hiirvaikselt, et seda kuulab vaid see salamisi heinas krabistav hiirerahvas, kes kakukesele kohati eineks saab. Ja tähtedesära ja taevakiri muutub öö öölt aina põnevamaks, kukuv punase sabaga komeet annab sooviõnne.

Sookurepaar ja laulrästas kuulutavad valjult hõisates hommiku välja juba kella kolme-nelja vahel. Aga tänavune aasta on ka veidi tavatu, kuigi soojalembe jaaniusse on ka veel praegu rohus, siis ritsikad, kes karusepäevaks oma sügiseni kestvat lakkamatut siristamist alustavad, kuulda lihtsalt veel pole.

Aga pool suve on veel ees.

LASTELE Ilmamäng: Kõrkjapart

Võta kaisel või kõrkjas, see veeäärne kõrreke, millel rohelise torukese sees valge svamm vetrumas – see see meie pardi ujuma panebki. Hakka jämedamast alumisest valgest otsast seda ratasringi kokku kerima, tasakesi sõrmedega muljudes, et kõrkjas ei murduks, kui kõrkjas täiesti ära punutud, siis põimi viimane ots kihtide vahelt läbi ja keera kõrkjatutt kahekorra tagasi, nii, et jääb mulje pardipeast. Lase part vette ujuma.

Populaarne

Tagasi üles