Looduskalender ⟩ Peipsi käitub tänavu tavatult

Peipsi vesi Vilusi küla rannas. Foto: Kristel Vilbaste

​Kolmekümnekraadised ilmad on põhjamaalasele selgelt liig ja nii otsitakse selgema veega tiigikesi, järvesid ja jõgesid, kuhu suplema minna. Jaanipäevani on merevesi veel nii külm, et ainult julgemad end sellesse kasta julgevad. Aga tavatu on tänavu Peipsi ääres toimuv.

Kui tavaliselt hakkas järv “õitsema” alles augustikuiseks lauritsapäevaks, siis eelmisel nädalal ei olnud järvevesi mitte ainult sinivetikaid täis, vaid seal oli ka mingi hoopis kummaline “õline” kirme. Õnneks viis nädalavahetuse tuuline ilm “hernesupi”, just niisugune väikeste roheliste pallikestega näeb “õitsemine” välja, kaugele Venemaa poole minema. Aga tuul tegi tuule alla ka soojale suplusveele. Varajane sinivetikate ilmumine on ilmselt seotud jäävaba talvega, pole palju aastaid, kus järv üldse ei külmu.

Supleb väle põder ja suleline harakaski

Aga põdrahärradki on parmupõrgust suundunud soodesse, et kusagil vööni vees vedeleda ja kahe suupoolega ubalehte pugida. Ja kuigi ma olen juba harjunud, et ma oma aiast kunagi aedube ei saa, sest varblased armastavad selle peenra kuivas mullas kuivsupelda, siis midagi ootamatut on sel aastal. Äikesevihmahoog täitis mu õueunustatud aiakäru poolenisti ja nägin, kuidas valge pluusiga harakaemand tuli ja käruvette hüppas ja seal siis mõnusalt tükk aega solberdas ning pärast murul end kuivatas. Paraku oli käru veidi mullane ja harakavalge särk oli pärast porikarva. Aga küllap pesashaudumise ajal võimustvõtnud söödikud said oma otsa.

Vihmakass vihma ei luba

Kollase kuuega peoleod aga suplema ei tiku ja vilistavad üle metsade ja laante, pole nende laulus vihmakräunumist, nii et püsivamat sadu tulemas ei ole. Aga metsasid on vist tõesti väheks jäänud, sest mu linnaaeda kolis väike-kirjurähn, kes nüüd vaarikatokkidel piibitab, ei jätku tal ka siin linnas suuri puid.

Jaanipäeva öösel olla üks minut aega iga vesi selge veri ja iga jaanipäeva õhtul kuivatab kurat allikatel oma salaraha.

Aga käol ei ole veel odraokas kurgus ja jaaniöise lillekorjamise ajal saadab meid ööbiku laksutus, ritsiklinnu sirin ja rukkiräägu rääk. Neid viimaseid on tõesti väheks jäänud. Aga põnev on jälgida linnukella, kuulake, kes teie kodu juures kõige enne hommikul laulma hakkab. Sel aastal on kindlasti palju kuulda kodukukkesid, kas teate, et esimene kikerikii kajab üle ilma tund enne päiksetõusu. Nii umbes kella kolme ajal hommikul.

Luigelillegi jalad vees

Ilmselt ongi kõige toimetatavam aeg inimesele varahommik ja öö, seda enam, et sääski on tänavu siiski vähevõitu ja pigem piinavad päeval parmud ja kihulased. Aga põnev on istuda ka peale suplust tiigikaldal ja jälgida kiilide tantsu. Kuidas nad kõrkjavarrel kooruvad, enda tiivad täis pumpavad ja lendu lähevad. Kõige kaunimad on neist tumesiniste tiibadega vesineitsikud. Roheliste konnade laul aga kipub juba üle lubatud detsibellide, eriti agarad on rohelised isased tiigikonnad oma nätsumullidest õhku välja laskma siis, kui inimesed kõva häälega omavahel räägivad. Ja kui suur osa inimestest on praegu lummatud ööviiulite lõhnast ja kaunidusest, siis mina naudin alati luigelillede õitsema puhkemist. Ta on sama suursugune, kui meie käpad, aga õrnroosa ja majesteetlik. Muideks, jaanipäeval tuleb ära korjata kõik ravimtaimed, millelt tõesti abi loodate.

Luigelill õitseb. Foto: Kristel Vilbaste

LASTELE

Ilmamäng: Kivitõstmine

Vanal ajal olid külapidudel kombeks jõukatsumised. Üks lihtsaim neist, mida sai igal pool teha, oli kivitõstmine. Sõltuvalt kivi suurusest tehti kivile kas “Tuul alla” või tõsteti see põlve või rinna kõrgusele või üles sirgetele kätele. Nii tegid seda Jõelähtme ja Rakvere noored mehed. Äksis olevat kivitõstmise astmed olnud järgmised: liigutamine, “Tuule alla tegemine”, tõstmine rinnuni, tõstmine üle pea.

Kihnus aga oli poisikestel vanal ajal kombeks põleva jaanitule paadi pihta kive loopida, kelle sädemed kõrgemale kerkisid, see oli võidumees.