Looduskalender ⟩ Harakapojad käivad porgandeid sikutamas

Harakad on kärmed aiamaal pahandust tegema. Foto: Elmo Riig / Sakala

Riburada lahkuvad linnud pesast, kolm harakapoega mu aia kubupesast ronisid välja eelmise nädala lõpus. Sõna otseses mõttes ronisid, esialgu nad veel lennata ei osanud ja tegid vaid hüppeid lähikonna okstel. Neil ei ole veel taga pikka sabatüüri nagu nende emal ja nii saavad nad pugeda kõige tihedamasse võssa. 

Aga juba esmaspäeval olid nad pahandust tegemas mu kapsaaias, sikutasid porgandeid ja aedube. Kui neid selle eest noomima läksin, siis nägin ka esimesi lennuharjutusi. Need jäid üsna lühikeseks, küll maandus mustvalge tegelane sireliõitele või hernenöörile. Aga osavad on nad seejuures küll ja võiks saata vabalt võimlemise maailmameistrivõistlustele.

Koduloomad olgu kodus

Maakodus kogesin aga seda, kuidas nädalaga võib oma linnukestele võõraks jääda. Linavästrikupaar, kel sel aastal vaid üks poeg, tõstis kisa taevani, kui aeda taimi istutama läksin. Pisike hall tegelane kükitas maasikapõõsa all, silmad peas säramas. Isale-emale aga meie tutvumine ei meeldinud, vapralt röögatades tegid nad ähvarduslende mu poole, õnneks kahest koroonameetrist lähemale ei tulnud. Ma ei mäletagi linavästrike poolt sellist kaitset – ju ainus poeg on kalleim kui kuld. Ja et mul ka koer aias kaasas oli, siis oli kisa rohkem, kui asi väärt. Igatahes panin koera tuppa kinni, kes sääsenuhtlusest pääsemise üle veidi õnnelikki oli. Hoidke oma koduloomi natuke aega toas teiegi.

Juuni-, juuli- ja augusti kuu viimastel veeranditel olevat kõige parem metsa laastada, siis ei ajavat enam võrseid kändudest (Viljandi)

Kurepesast piilujad

Aga metsvindid on asunud teist korda pesa looma, nende laul jääb vaid veidi alla roheliste konnade kerkummeri-koorile. Toonekuremamma valvsa pilgu all küünitavad üle pesaääre juba kaks-kolm pisikest pead. Küllap muist konnakontsertist vaigistab nende tühjas kõhus laulvaid hääli. Looduskalender.ee kaamerakotkaste pojad sirguvad ja on otsustavad päevad – kes jääb. Tihastel on sel aastal ainult viis poega. Pole aimugi, miks nii madalat taset hoitakse. Ja öisel kollavalguslikul täiskuu järgsel maastikul rännates saadab meid nüüd ritsiklindude ennastunustav sirin.

Orhideeorgia

Taimeilm püüab tasapisi kevadkülmas kaotatut tasa teha. Piibelehed on lõpuks täisõies. Mairoos alustas ja pihlakaski. Lodjapuu avab oma sõlgjaid õisi. Heinamaadel on tõeline orhideedemöll. Kõik karulaugud, mis söömisest pääsesid õitsevad nüüd valendavas õitemeres. Heinamaa on täis kuldkollaseid tulikatäppe ja esimesed härjasilmad on puhkenud. On viimane aeg endale jaanipärja punumise koht valmis vaadata. Kaseleht on juba kergelt nahkne, parima viha saab kahaneva kuu neljapäeval enne jaani. Parim aeg seega käes, aga ma ise ootan siiski veel veidi talvevihtade tegemisel.

Kaseleht on vihaküps. Foto: Kristel Vilbaste

LASTELE

Ilmamäng: Armastab, ei armasta...

Kuigi inimestel on nüüd kõigil silmad sirelites, on karikaramäng on Eesti kõige tuntum ennustamismäng. Iga pisikegi laps teab, et valgeid keelõisi karikakra kollasest südamest rebides tuleb lugeda – armastab, ei armasta. Aga vanem ennustusviis andis veel võimalusi. Narva kandis loeti vanal ajal nii: armastab – ei armasta – sülitab – suudleb – kuradile saadab – omaks nimetab. Saksamaal aga lugesid poisid endeid kelleks saada – mõisnik, kerjus, kaupmees, pastor, tohter, apteeker, kingsepp, rätsep, treial, major. Võib ka tänapäevaseid ameteid juurde lisada.