Looduskalender ⟩ Selle suve “esimesed triibulised”
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
25. mai 2020, 16:03
Kogu loodus lõhnab, lõhnab nii meelilummavalt, et päris pöörane! Üksikuid lõhnavihke sellest tohutust küllusest on üsna võimatu eristada. Ehk tunneme ära toomingate õielõhna-sagara ja piibelehe õrnpoeetilise aroomi.
Või võilillede kulda nina pistes selle õie magususe või sirutab tuuleiil meile tiigilt toodud jürilille õiekeste magusat hõngu. Ja kui õhtu eel end kase alla peoleo askeldamist ja armuhüüdeid jälgima sätid, siis äkki mässib suureks kasvanud kaselehtede lõhn end täiesti endasse ja saad aru, et saunata ja värske kasevihata nüüd nädalat enam lõpetada ei saa. Kaseleht on veel veidi õrn ja nahale võivad jääda pigem selle suve “esimesed triibulised”. Tõesti, suve! Sest pühapäevane nelipüha, mida eestlased ikka neli päeva pühistesid, oli vanasti suve alguseks. Pööripäevad polnud meie rahvakalendris nii olulised ja jaanipäev oli juba suure suve märk. Laupäeval tasubki end nelipüha laupäeval korralikult puhtaks pesta ja hommikuks kased uste kõrvale ritta seada ning minna ka kalmistule lahkunuid austama. Nelipüha on aasta üks tähtsamaid surnuaiapühasid jaanipäeva ja jõululaupäeva kõrval.
Lindude keele õppimise aeg
Küllap istub praegu üksjagu inimesi tubades ja vesistab silmi, kased õitsevad ja terve rida kõrrelisi pillab juba tolmu. Taas üks põnevaim lõhnataim – maarjahein kikitab end üle teiste heinade. See on parim aeg teda tundma õppida ja tema läbi lindude keel selgeks saada. Linnud tahavad tõesti teiega praegu rääkida. Olete juba proovinud keelt torru ajades ja nii kukkudes kägu enda juurde jutustama meelitada? Ja kuulnud seda imelikku salapärast susistamist, mida ta kukkumise vahel teeb? Uurige, mida ta siis ütleb? Ka peoleo keel on hea selgeks saada, eelmisel nädalal ei olnud tema säravates viledes kordagi vihmakräunu ja vihma ei tulnudki.
Suistepühade laupa toodi kas’ka tuppa ka püsteti võhumõõku ja kalmuselehti räästasse. Tõstamaa
Kärbsenäpp on kodulind
Aga tiigiavarustes purjetavad nüüd igal pool pisikesed sulekerad, nii sõtka- kui ka kosklapojad, kes ema käskluse peale vupsti vee alla kaovad. Ja ööbik ei laula nüüd häbelikult ainult öövarjus, vaid ka päise päeva ajal. Tagasi on maakodude põlisasukad hall-kärbsenäpid, nüüd ei tohi enam hetkekski reha majaseina najale seisma jätta, kohe võib neil särasilmadel tulla mõte sinna otsa oma pesa teha. Ja ritsiklinnu sirinat on uue kuu kasvamise öös. Õigupoolest on see öö nüüd tõesti sama üürike kui jaanipäeva ajal.
Kus on kotka kodud?
Ja mu saunatiigi juurde tuli 2+2 reeglit rikkuma valge-toonekurg, küllap ta nägi, et ma lasin tagasi tiiki Aotähe üleskasvatatud konnakullesed. Tegelikult jooksis ta suu vett nende roheliste tiigikonnade peale, kes nüüd tiigis lakkamatult lobisevad. Eriti siis, kui sõbraga midagi valjuhäälselt seletama hakkad. Talu kõrval käis istumas ka valge lehviksabaga merikotkas. Kotkamees Urmas Sellis ütleb, et tänavu tuleb palju teateid, et kotkad käivad kusagil inimeste lähedal ühekaupa konutamas. Võibolla ei jätku neil enam pesi, sest saemehed on tunginud juba kaitsealadele ning esimesena langevad just kõrgepuulised kotkakodud.
LASTELE
Ilmamäng
Paiselehe lehed on nüüd kasvanud lapse käelaba suuruseks. Juba on näha ka nende eripära, mida lastel vanasti endast noorematele õpetada meeldis. Taime kutsuti omaema-võõrasema, sest paiselehe lehepind on pealt sile ja külm, mis nagu võõrasema kalkus ja altpoolt pehme ja soe, mis pärisema armastusele vastab. Lastele meeldis neid lehti ühetpidi ja teistpidi vastu põske panna ja siis seda lugu teistele pajatada. Räägi seda sinagi sõbrale.