Looduskalender ⟩ Aasta ilusaim aeg paneb öös rändama

Murtud südame õitsemine näitab, et öökülm ei olnud igal pool nii vali. Foto: Kristel Vilbaste

Sel aastal pole vist lootustki end teiseks juuniks päevitada pruuniks. Isegi kui päike korraks pilvede vahelt oma üllaid pruunistavaid kiiri välja pillab, ei jõua keegi end enne lahti koorida, kui juba vali rahepärlisadu selga lajatab ja kõike seda valju äikesemürtsu saatel. 

Aga tõeline eestlane ei nurise, päevitab ka villaste sokkide ja tutimütsiga ja kiidab veel takka, et üks ilus päevitamisilm meil sel aastal juba 10. mail oli ja teine tulevat suve jooksul veel.

Tõtt ja ootus taimeriigis

Aga loodus teeb tõesti kummalisi keerdkäike, mõned lilled, mis sel ajal ikka õitsema on puhkenud - meelespead ja piibelehed, täidavad nüüd metsaaluseid.

Piibelehed on end lahti rullinud. Foto: Kristel Vilbaste

Ja isegi teod on end ülepahkluu ulatuva naadi sisse krõmpsutama vedanud. Samas sirel, mis eelmisel aastal sel ajal meid juba oma õiehurma peitis, pole veel õitsemise nägugi. Ja kusagil varjulises kohas on sirutanud punga seest end välja hobukastani õieküünal, aga ta ei põle veel valges õievahus.

Kui sa suure ristipäeva lauba ööse öö läbi kuusepuu otsas oled, siis tead sa see aasta kõik ette ära, mis sulle juhtub. Kose

Korilastele on alanud kuldaeg, kortslehe lehekurdudes on hommikupärlid, männikasve annab juba näpistada ja eriti lõhnava kaselehetee saab ihupuhastuseks endale sisse manustada. Esimesed piimjuured on heinamaadel sirgunud ärakrõmpsutamiseks ja need, kes pole sel aastal veel traditsioonilist nõgesesuppi teinud, võiksid kolmapäeva õhtul lehed endale neljapäevase suure ristipäeva piduroaks valmis korjata. Ja kas olete märganud, kui kiiresti said pisikestest kollastest paiselehtede õitest tõelised udupead ja kui suured on juba nende suvised rohelised seelikud? Takjatel on nad veel poole suuremad. Kaarkollakate mesimagus lõhn seguneb jäätmaadel soolikarohu kõrgete lehepuhmaste kirbe aroomiga, veel ei ole need lehed nii mürgised ja sobivad lõkkel valmivaid hommikupannkooke odoreerima.

Öösooja napib

Välja on pugenud ka kõik kuuejalgsed, aiamaal siblivad ringi nii jooksikud kui kärsakad. Lähipäevade soe, kui seda üldse enne 5. juuni täiskuud tuleb, võiks kaasa tuua maipõrnikate lennu ja pääsusabade tantsu. Aga vaks kõrgemal ootab seda aega linnuriik, viimased putuktoidulised kaugrändurid hakkavad tagasi jõudma. Tulid nii hall-kärbsenäpp, kui ka piiritaja, viimane on nüüd suureks ohuks kuldnokalastele, kes pesakastides valjuhäälselt vanematelt süüa nõuavad – kiiresti peavad nad lendu saama, enne kui piiritaja neile oma pesa pähe istutada püüab.

Aga öhe on ilmunud öösorride sorin ja ööbik laksutab nii valjult, et paljudel otsib öösel tahtmatult käsi voodi kõrvalt nuppu, kust seda vaiksemaks keerata. Aga see on aasta ilusaim aeg, mis paneb öös rändama inimesed ja karudki. Ja roheliste konnade kontsert ei vaibu enam hetkekski, kui vaid sooja annab. Samas tõi möödunud nädal öö, mil hommikuvalgusega ilmus välja ka jäävalge õuemuru, mis tegi metsmaasika õiesüdamed mustaks ja kärpis meie marja- ja puuviljasaaki.

LASTELE

Ilmamäng:

Kevadel on ikka see lugu, et vesistes kohtades liikudes kipuvad jalad märjaks saama. Seepärast on õige aeg endale meisterdada kargutajad. Selleks tuleb otsida kaks umbes kaks 2-meetri pikkust peenikest teivast, mille külge umbes poole meetri kõrgusele lüüa puuklots. Siis ronida nendega klotside kõrgusele puupakule, haarata pihkudega ümber teivaste ja kargutajate ülemised otsad õlgade taha. Ja siis läheb kargutamiseks – kõrgelt on hea näha, mis ümberringi toimub! Ühtlasi saab kargu pikkuse järgi lastele ka selgeks kui pikk on 2 meetrit.