Looduskalender ⟩ Tiikides peetakse konnapulmi
/nginx/o/2016/06/21/5533899t1h53b3.jpg)
27. aprill 2020, 12:44
Ma ei näinudki tänavu, kuidas kärnkonnad mu tiigini hiilisid. Nad lihtsalt tekkisid ühel päeval tiiki. Ühel hommikul nägin, kuidas suured konnasilmad mu poole ujusid.
Alguses tundus, et konni on üks, aga kui silmad ujumissillani jõudsid, siis nägin, et silmad olid isase omad, kes end emase kukile haakinud - päratu suur emakonn oli tema all nagu päramootor. Kaotasin hetkeks tasakaalu ja ujumissild vappus. Meeletu kiirusega sukeldus ka konnapaar ja kadunud nad olidki. Jäin vaikselt ootama ja peagi kuulsin ühest tiigiservast vaikset kloksumist. Siis aga paiskas üks konnaisand esile eriti südantlõhestava krooksuva kriiske. Kaldaäär oli selleks ajaks täis juba konnakudu, eks mõnel konnasaksal oligi põhjust end kiruda, pulmaaeg hakkab otsa saama.
Ja siis - välgunoolena tulevad otse mu poole kaks mütsakut - üks rohelise peaga hallikas ja pruun sinikaelpart. Meeletu pidurdus tiigiveel, pritsmeid pilduv veejuga pardirindade kõrval... ja siis ehmatus, lõpuks märkasid tiigiveerel konutavat inimest. Jooks vee peal ja pahane prääksumine lennus. Aga päeva jooksul tulevad nad mitu korda tagasi, lõunapausi sööme koos, jälgin oma võileiba süües, kuidas pardid tagumik püsti teises tiigiservas oma einet võtavad.
Volbriööl, 30. aprillil korjatud maajalgadest pärjaga päeval ringi käies tunneb kandja ära nõiad, neil on peas justkui puunõu.
Pesad igal pool
Musträstas lendab aias ringi kavala näoga. Isane süsimust musträstas, kuldkollase nokaga, tõenäoliselt kükitab pruunikam emaslind kusagil juba pesa peal. Sel nädalal on kullanokad – kuldnokad võtnud koha sisse ka mõlema pesakasti juures, mille eelmisel nädalal parandasin. Tihasepesakasti on hõivanud must-kärbsenäpp, algul tuli isane, mustavalgekirju linnuke ja hakkas kuldnokkadega võidu laulma. Paar päeva hiljem oli kohal ka hallikas emaslind. Sel aastal on tavatult palju metsvinte, nende laulu on vahel isegi rohkem kui lehelindude oma. Ilmamäel on kodukakk murdnud kaelustuvi ema, ilmselt pesa pealt. Sulehunnikut vaadates imestan siiski, et nad aastaid külg-külje kõrval suutsid pesitseda.
Õisi on siniseid, kollaseid, valgeid
Kopsurohud maal mu suitsusauna kõrval on õitsemist lõpetamas, aga kevadine seahernes pole veel õisi avanud, kuigi tavaliselt ta sel ajal oma purjed avab. Kassiratas on murus oma lillad õied avanud, nüüd võib tõesti juba maha istuda. Tartu on täis vahtraõite lõhna ja kohati viskub kaugusest sekka ka paplivaigulõhna. ERMi väravast algav pikk alõtšahekk on roosakasvalgeid õisi täis – meie oma sakura on veelgi ilusam kui kaugelmaal.
Mutimullahunnikud on verevad – verev-iminõges ronib neile õitsema. Ja kaarkollakas on kohe puhkemas, pole magusamat tema mesimagusast lõhnast. Aga sama kollased on nüüd need võililleõied, millest esimest pärga kokku seades käed pruunipargiseks muutuvad.
Lastele: Konnakasvatus
Võta kolmeliitrine purk, pane see tiigivett täis ja uuri et selles poleks ujurivastseid või kiilivastseid. Püüa ema käest laenatud kulbiga purki üks konnakudupall. Pane purki ka mõned veetaimed ja vaheta vett iga kolme päeva tagant.
Konnakasvandus pane toas lõunapoolsele aknalauale, siis võid juba teisel päeval näha, kuidas konnapojad läbipaistvast ollusest välja poevad ja neile komakujulistele mustadele täpikestele saba ja jala kasvavad.
Kui konnadel juba ka esijalad tekkima hakkavad, siis vii nad tiiki tagasi.
