Põlatud haavapuu on nüüd tänuväärt abiline paberitööstuses

Marju Lina
, toimetaja
Copy
Harilik haab arvatakse olevat kõige ulatuslikuma levialaga puu maailmas.
Harilik haab arvatakse olevat kõige ulatuslikuma levialaga puu maailmas. Foto: Shutterstock

Eesti kõrgeim lehtpuu haab kannab rahvapäraselt närvepuu nime – see osutab ta lehtede värisemisele, mida on puu närvilisusega selgitatud. Võdisevad lehed on saanud muistendeis üle Euroopa palju seletusi.

Lood Kristusest või kuri inimene?

Mõnel pool on seda selgitatud sellega, et Kristuse ristipuu oli haavast, mujal jälle sellega, et haab ei painutanud pead ega värisenud, kui Kristus suri. On arvatud, et haab ei andnud Kristusele varju, kui too pagedes end tagaajajate eest peita tahtis. On usutud, et Juudas – Kristuse äraandja – poos end haavapuu otsa.

Leidub veelgi versioone: haab nuriseb, et jumal on ta jänestele söödaks loonud; haab pelgab, et jumal ta hävitab; kord kukkus haab metsaraiujale peale ja metsamehe naise needus pani ta lehed alatiseks värisema.

Tihti on haavalehtede võbelust seletatud lihtsalt nii, et haab oli varem inimene, kes tegi kurja ning seepärast puuks muudeti.

Haavalehed kõiguvad tõepoolest juba õrnas tuules, sest on hästi pika rootsu otsas. Need on ka üpris suured, nii et tuul ei pääse neist mööda. Haava võib juba kaugelt ära tunda sileda rohekashalli hästi sirge ja oksteta tüve järgi.

Harva elab haab üle saja aasta. Harilik haab arvatakse olevat kõige ulatuslikuma levialaga puu maailmas, ta suudab kasvada väga erinevates tingimustes, kuid meelsamini sirgub valges ja viljaka mullaga kasvukohas.

Viis soolatüükad ja tõi isu

Vanarahvas ei pidanud haavast suurt lugu, sest arvas, et temast eriti midagi teha ei saa. Lisaks on haab nagu draakon: kui ta maha raiuda, siis kasvab ühe asemele vähemalt kümme uut, nii et temast kergelt lahti ei saa. Üks põhjus, miks haaba ebameeldivaks on peetud, on seegi, et enamik suurtest haavikutest on otsast lõpuni mädad. See on ühe seene, nimelt haavataeliku töö. Siit veel üks haava rahvapärane nimi – mädapuu. Ka on teda kutsutud hundipuuks, aga miks, pole selge.

Ometi on haavast ka kasu. Ta on kobraste lemmiktoit, haava oksi armastavad kitsed, põdrad ja jänesed, puu koort ka hiired.

Vanarahvas teadis küllalt ravivõtteid, kus haab asendamatu oli. Näiteks hambavalu vastu soovitati haava küljest murda tikk ja sellega haiget hammast niikaua surkida, kuni tikk veriseks saab. Seejärel tuli tikk ukseläve ees sügavale maha matta, et see ära ­mädaneks, ja võis olla kindel, et see hammas enam ilmaski haigeks ei jää. Soolatüükaid ja vesiville raviti aga vahuga, mis põlevast haavapuust välja ­immitseb. Kel polnud söögiisu, sellele anti juua vett, milles oli keenud haavakoor – isu tulevat tagasi.

Kuid sauna haavapuuga kütta ei võinud: usuti, et siis hakkab nahk sügelema.

Kulbid ja lusikad vooliti vanasti ikka haavapuust, sest sel pole kõrvalmaitset.

Pilet UNESCOsse broneeritud

Haabjas, ühepuulootsik, on saanud oma nime just haava järgi, mille jämedast tüvest see välja lõigati.

See ainukordne lootsik on viimasel ajal tublisti kõneainet pakkunud: selle ehitamisel ja kasutamisel Soomaal on lootust pääseda UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimistusse. Soomaal on haabjas traditsiooniline sõiduk suurvee ajal.

Sestsamast puust tehti ka pruudile pulmadeks kaanega veime- ehk annivakk, mida põletuskirjadega rikkalikult kaunistati. Samal viisil valmistati kohvrite eelkäijaid, tugevasti rautatud lukuga reisivakkasid. Ka suusad vooliti vanasti enamasti haavatüvest lõhestatud laudadest.

Nüüdisajal on haab tänuväärne abiline paberitööstuses: puit on hele, pleegib kergesti, seetõttu vajatakse paberi tootmisel tunduvalt vähem keskkonnaohtlikke kemikaale. Samuti tikutööstuses: haavapuidus pole vaikaineid, see põleb ühtlase leegiga ega anna tahma. Haava puit sobib hästi katuselaastude ja kastilaudade valmistamiseks, ka saab teda kergesti naelutada ja liimida, tema pinda on kerge värvida, poleerida ja peitsida ning see passib saunalavaks: ei aja vaiku ega lähe kuumaks.

Lõppude lõpuks on haab tänuväärne küttepuu. Nüüd, mil üha enam hakatud põletama hakkpuitu, on haava tähtsus suurenenud: hakkpuiduks kõlbab vähem kvaliteetne, südamemädanikuga haab, seda pole vaja korralikult laasida ja oluline pole ka tüvede ühtlane jämedus.

KOMMENTAAR

Eero Eesmaa

Febrero Trece OÜ

Oletan, et hundipuuks kutsutakse haaba looma ja haavapuu tüve sarnase värvi pärast.

Haava tarvilikkuse kasuks räägib seegi, et kuna vanemate haabade tüvi mädaneb ja sinna tekib tühimik, annab haab paljudele loomadele ja lindudele ka peavarju.

Haavapuud on tõepoolest lihtne töödelda ja ta on väga ilmastikukindel, haavalaastukatused peavad vastu aastakümneid.

Kahju on, et haaba kasutatakse elektrijaamade ja üldse kütteks, sest keegi seal ju ei sorteeri, ja nii satub koos mädanikuga puiduga kütteks ka korralik puit, mida aga võiks kasutada paremal eesmärgil. Nõnda juhtubki, et saunamaterjale tootvad firmad toovad oma tooriku väljastpoolt Eestit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles