Looduskalender ⟩ Kevad toob maakodudesse majahõivajad (1)

Kristel Vilbaste
Copy
Nahkhiir on pakkinud end päevaund magama kuurilakke ja kui loo autor üritas minna mesindustuppa, siis näitas hambaid.
Nahkhiir on pakkinud end päevaund magama kuurilakke ja kui loo autor üritas minna mesindustuppa, siis näitas hambaid. Foto: Kristel Vilbaste

Igal kevadel algab maakodudes võidujooks, kas enne jõuavad hoonetesse sisse kolida linnud ja loomad või inimene. Tasub vaid paar päeva ära olla, kui su ukse kohale on pesa pununud linavästrik või katuse all on orav elamise sisse võtnud, kord oli mul isegi piuksuv nirgipesa köögipõranda all. Mitmel kevadel on mul ahjupuud jäänud tegemata, sest puukuuris on mitu rästapesa, kuidas sa ikka teiste lastetoas kolistad.

Sel nädalavahetusel avastasin aga hoopis kutsumata külalise – suitsusauna voodri vahele oli pesa ehitama asutanud porr. Õigemini kaks porri. See väike naaskelja konsnokaga helepruun linnuke liigub mööda puutüvesid alati ülespoole. Nüüd aga lendas see vilgas linnuke mu saunavundamendile, sealt kõrreke suus, karbinal ronides katuseräästa alla ja vups sauna eeskotta. Ja natukese aja pärast tuli rõõmsalt hõigates, et “mina tulen ka!” teine porr.

Proovisin küll pesa üles leida ja minema transportida, aga niivõrd kavalad on nad. Nüüd istub mu suitsusaun kaks korda kaks nädalat karantiinis, kuni porriema munad muneb ja munast tulnud pojad lennuvõimestuvad.

Kevadkontserdid on alanud

Linnulaul on tulnud, et jääda. Kel enne päiksetõusu uni silmast läheb, see võiks minna parki või mõnda lehtpuusalusse linnulaulu kuulama. Päike tõuseb juba enne poolt kuut. Esimeste päikesekiirtega alustavad hõiskamist rästad, kõigepealt must- ja laulurästas, siis ka vainurästas. Laulurästa tunneb ära kui tuntud regilauliku – ta kordab iga rida kaks korda.

Soojemas männimetsas hõiskab nüüd ka meie kõige arvukam haudelind – metsvint, kes laulab siit-siit-metsatukast-ei-tohi-võtta-mitte-üks-piirutikk. Tema laulu saab kuulata ka toas Looduskalender.ee talilinnukaamera taustahelina. Esimesed valvsama kõrvaga kuulajad on kuulnud juba ka silk-solki – väike-lehelindu. Küllap tulevad sel nädalal riburada ka teised lehelinnud.

Aiamaal õitseb verev iminõges.
Aiamaal õitseb verev iminõges. Foto: Kristel Vilbaste

Kannikesed emale

Taimeriik ei olnud nädala esimesteks päevadeks suure hooga edasi läinud ja üldpilt oli kulune ja väsinud, aga kogu taimestik hakkab vohama, kui ööpäeva keskmine temperatuur kerkib üle 10 kraadi. Kohe-kohe, sirutavad end lahti hallid ussid – haavaurvad, siis on neid tormituules täis kogu maa. Pajudel on urvad kollased ja rabas on pajuurva sarnased pinslikesed – tupp-villpead kollaselt õitsema hakanud.

Sinililled hakkavad õitsemist lõpetama, aga juba saab metsast korjata kimbu kannikesi. Lepikud on rohelised varesjalgadest – naatidest. Ülaseid on ikka veel ainult päikselisemates kohtades. Orasheinapilli puhumist saab aga lastele juba õpetada.

Kärnkonn toob kaevasmisaja

Aias ei ole maa veel kaevamiseks valmis, seda tasub alustada siis, kui kohtate esimest kärnkonna. Siis on soe maapõue jõudnud, kus vana padakonn talve veetnud. Aga nahkhiired on juba üleval, üks suurkõrv oli pakkinud end päevaund magama mu kuurilakke ja kui üritasin mesindustuppa minna, siis näitas hambaid. Valgejänesed on endiselt valged, aga rebased juba ruugemad. Kohe peaks algama karuhooaeg, mistõttu panen inimestele südamele, et karusid pole mõtet kaameraga jälitada, meil on haiglakohti vaja praegu muuks.

LASTELE

Ilmamäng: Munakoortest ilmapilt

Kevadine munadevärvimine on kaugelt vanem kui kristlikud traditsioonid. Just sel ajal igatseme me värvirohkuse järele ning kulukarva loodus hakkab värvi võtma – esimesed rõõmsad värvid saavad munakirjaks. Selleks saab kasutada sammalt, nõgeselehti, raudrohu rohelist, sinilillede õisi jpm. Põnev oleks aga lasta lastel oma koksitud munade tükkidest kleepida pilt – neid pilte hiljem aastate pärast vaadates näeme, milline oli kevad ja milline lapse hing.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles