Looduskalender ⟩ Nõges juba kõrvetab

Nõgesed on kõrvetamisvalmis. Foto: Kristel Vilbaste

Esmaspäeval oli meil tsirgupäev, mis vanarahva mõttes oli päevaks, mil nelikümmend lindu nokad ümber keerasid ja kodupoole lendama hakkasid. Sel “talvel” on meil aga juhtunud nii, et mitte 40 rändlindu ei sea kusagil kaugel nokkasid kodu poole, vaid pooled on suisa tiibu lehvitades kodumaale jõudnud.

Saabunuteks pidada lõokesi, kuldnokkasid, kiivitajaid, künnivareseid, sookurgi, hallhanesid, laukhanesid, laululuikesid, metskurvitsaid, musträstaid, laulurästaid ning koguni metsvinti ja linavästrikut olla nähtud. Eks need “varajased pääsukesed” ole ja tegelikult on suurt osa neist sel ajal ka teistel aastatel juba nähtud. Aga et nad pesaterritooriumil laulaks, see on veidi tavatu.

Lõo lõõri ja rähni trummi

Just põldlõokesed lasevad pesa kohal oma trillereid, nagu käes oleks mai.

Mulle on alati meeldinud lõokese laulukunst. Teate ju küll, kuidas imetleme eriti kiirete löökidega trummareid või ülikiiresti kitarrikeelest häält väljavõluvaid kitarrivirtuoose. Aga pange nende suhu samal ajal laul, see tundub inimlaste puhul võimatu? Kuid just nii ongi praegu kuluste väljade kohal – pisike lõoke laseb kilomeetri kaugusele kostvat laulu ja samal ajal vehib tiibadega end õhushoidmiseks nagu Gunnar Graps oma trummide kohal.

Ka trummareid on mets praegu täis, kõige agaramad on suur-kirjurähnid, aga rähnitrummi tõmbavad juba käima ka hallpea-rähnid ja musträhnid. Pärast on isase ja emase teineteiseleidmisest õhk kilkeid täis.

Aga virtuooslikkust jagub ka suuremat sorti lendajate sekka. Olete näinud, kuidas maailma kõige targemad linnud, kaarnad, kevadel õhus tantsivad? Kronksudes keereldakse õhus, kord on peal suurem lind, kord väiksem. Must kallistus sinitaevas.

Nõges kõrvetab

Pole vist rohenäppu, kes eelmisel nädalavahetusel näppe mustaks ei teinud. Juba on aia ääres sellele tööle särtsu lisamas ka nõgesed. Murulaugud, talisibulad, karulaugud ajavad end püsti nagu pikad piigid. Ja esimese murulaugulible maitse keelel paneb meid unustama kõik talvised kannatused. Puude ja põõsaste kasvulust paistab aga loodusinimestele natuke hirmuäratav. Toomingal mu aianurgas on kohe pakatavad pungad, alõtšaheki pungadest piilub valget. Mustsõstrapunga vastu nina surudes meenub mullune mai.

Aga siin-seal on ikka erilisi tõttajaid. Sinililled õitsevad meil sel aastal ilmselt üle kuu aja, esimesed sinetasid juba vabariigi aastapäeval ja nüüd avastavad inimesed aina uusi sinililli oma kodumetsadest. Aga oma lilla nina on välja pistnud ka kopsurohi ja esimesed paiselehed säravad üle Eesti. Siin-seal lööb oma kollase kupu kraavipõhjas lahti varsakabi, kuldtäht veidi kõrgemal. Seda virr-varri on küll rõõmustav jälgida, aga siis satuvad silma kurvalt rippuvad veebruaris tolmanud sarapuude ja leppade isasurvad. Kas oli neist sel aastal üldse asja? Kas vahelduv külm ja kõigi taimede asjata ruttamine võtab meilt sel aastal kogu seemnesaagi?

Laperdav liblikas

Aga õied on end ohverdamas, sest muidu ei jätkuks toitu äsjaärganud putukarahvale. Neid on üksjagu juba ringi sebimas, hoolimata külmadest öödest. Silma jäävad eelkõige tantsivad sääsed, haigutav lepatriinu, majaseinal end soojendav kärbes ja ehmunult ringilendav mesilane. Aga pühapäev oli ilmselt paljudele esimese liblika päev. Mina nägin, kuidas koerakutsikas ajas taga ilusat kollast liblikat. Minu kuldset suve. Esimesed kuldkollased lapsuliblikad ongi kõige ilusamad. Ja edevamad. Nagu mehed ikka. Tagasihoidlikumad kahvatukollaste tiibadega emaslapsuliblikad ilmuvad tavaliselt veidi hiljem.

Aga mida teevad karvased? Esimene ärganud mäger on päästjatel juba Otepää lähedalt kolme meetri sügavuselt august välja aidatud. Ilmselt ringutab kusagil metsaservas ka ärganud karu. Ja Kaja Kübar Pärnumaalt ütles, et korra talle tundus, et metskitsede sääred on juba kevadiselt punakama karvaga, aga nüüd on jälle kõik hallis talvekarvas ringi kepsutamas.

LASTELE

Ilmamäng: Kivikull

Praegu on kõige parem lastega hästi palju õues käia, näiteks kivises mererannas. Kivikull on kullimäng, nagu kõik teised. Üks mängijatest on “kull”, kes teisi taga ajab ja kui saab neid puudutada, siis muutub tabatu järgmiseks “kulliks” ja mäng jätkub.

Kivikullis on aga lisaks kiiretele jalgadele “kulli” eest võimalik pääseda kivi otsa hüpates.

“Kull” saab jälle tagaaetava kivi otsast alla ajada, lugedes “Kivi merest välja tuli, jooksu pista, vana suli!” Viimase sõna juures peab tagaaetav jooksu panema, muidu muutub puudutades “kulliks”.