Juhtkiri: kliimamuutuv toidulaud (1)

Postimees
Copy
Kasvuhoone. 
Kasvuhoone. Foto: Ain Liiva

Inimkond on alati kohanenud kõiksuguste keskkonnamuutustega ja peab kohanema ka edaspidi. Ilmselt ei tule enam kellelegi üllatusena, et nüüdisaja olulisim muutus, mille tagajärjel tuleb otsida uusi elamise viise, on keskkonnakriis.

Üks koht, kus oma teguviise üle vaadata – seejuures loodetavasti ka kasumlikult – on põllumajandus. Kliima soojenemisest tingitud pikem kasvuperiood ja kõrgemad keskmised temperatuurid pakuvad meile ka uusi võimalusi.

Novembri algul kirjutas Postimees, kuidas Põhjala pikad suvepäevad võimaldavad toota sootuks teistsuguseid veine. Kui seni on kasutatud veel peamiselt külmakindlamaid sorte, siis praeguseks on Skandinaavia veinitootjad mudeldanud kliimasoojenemist ära kasutades ka esimesed Norra Chardonnay’d ja Rootsi Merlot’d.

Eestis on sordiaretus mitmete kultuuride puhul nõukogude ajal soiku jäänud. Maisist pidi 1960ndatel saama küll imerohi, mis viib Nõukogude kolhoosid uutesse kõrgustesse. Ent praegu teavad kõik, et see ambitsioonikas plaan ebaõnnestus – meie kliima oli maisi jaoks liiga heitlik, suved polnud piisavalt soojad.

Tänases lehes aga kirjutame, kuidas üha soojenev kliima on pannud põllumehi katsetama erinevate eksootiliste viljadega. Näiteks kikerhernes ja lääts on juba edukalt põldudel kasvama läinud. «Ma ei välistaks üldse, et ühel ilusal hetkel ei panda Eestis riisi maha,» kommenteerib sordiaretaja Lea Narits.

Põllumehed saavad katsetada uusi põllukultuure ja parandada sellega oma konkurentsivõimet, pakkuda maale vaheldust, samuti küsida uute huvitavate viljade eest tõenäoliselt keskmiselt kõrgemat hinda.

Kliimasoojenemine on mõistagi selle sajandi suurim väljakutse, aga vana tarkus ütleb, et ka halvast olukorras tuleb võtta parim. Põllumehed saavad katsetada uusi põllukultuure ja parandada sellega oma konkurentsivõimet, pakkuda maale vaheldust, samuti küsida uute huvitavate viljade eest tõenäoliselt keskmiselt kõrgemat hinda. Tarbijad saavad aga osta poelettidelt kodumaal kasvatatud bataati või kikerhernestest hummust.

Kui nüüd keegi küsib, et kuidas me hakkame küll siin Eestis uusi eksootilisi taimekultuure kasvatama, siis pilk meie praegusele toidulauale näitab, kui palju tegelikult praegugi «võõrapäraseid» taimi tarbime. Peaaegu et rahvustoit kartul või ka iga kasvuhoone peamine vili tomat on pärit Uuest Maailmast. Kliimamuutuste valguses on samuti üha vajalikum toidukilomeetrite vähendamine, mitte juurikate Lõuna-Ameerikast kohale lennutamine.

Kuigi kliimamuutustega kaasneb uusi võimalusi põllumajanduses, pole see kõik mõistagi üks üha pikemaks veniv suvi. Kliimamudelid prognoosivad meile üha äärmuslikumaid ilmaolusid kõvast põuast karmi külmani.

Ehk siis meie tulevik on tegelikult üksjagu ettearvamatu. Ent muutuvates oludes tuleb igal juhul kasuks ärksa ja avatud meele hoidmine. Ka üldiselt küllaltki alalhoidlikus valdkonnas nagu põllumajandus.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles