Armas lillhernes ei lähe moest

Lillhernevalik Läti lillenäitusel.

FOTO: Säde Lepik

Juulikuud tasub minu arvates oodata kasvõi õitsvate lillherneste pärast. Kui otsustate neid tänavu ise kasvatada, tuleb seemned nüüd aeda külvata.

Lõhnata õied ei olegi nagu päris. Lillherne aroomi ei oska ma kirjeldada, kuid teate seda ju isegi ja küllap piisab, kui öelda, et just lillhernes levitab kõige õigemat ja magusamat südasuvelõhna.

Mäletan siiani aastatetagust külaskäiku Harjumaale seal siiani tegutsevasse ja üha edasi arenenud Lööra lilletallu (https://loora.ee/). Sealses valikus on ka roosid, lõvilõuad, pruudisõled, talinelgid, rukkililled jt lilled. Külla tahtsin minna aga just lillherneste pärast, sest kujutasin vaimusilmas ette vaatepilti, kuis sajad valged, roosad ja sinised õieliblikad sätivad päikesepaistes mõnuledes tiibu ja tõusevad lillhernelõhnases pilves lendu...

Talu kasvuhoones olid siis imetleda kaks umbes 50 meetri pikkust ja mitme meetri kõrgust lillevaipa, kus need üheaastased vääntaimed kasvasid eri õietooniga sorditriipude kaupa kahe toetusvõrgu vahel. Võrrelda oli neli sorti suureõielisest sarjast Mammut, vett ja väetist andis taimedele tilkkastmissüsteem. Kasvuhoonest jõudsid esimesed lillherne lõikeõied müüki juba aprillis. Seemned külvati selleks kahekaupa ettekasvatuspottidesse juba detsembris. Märtsis istutati taimed kasvukohale, temperatuur pidi kasvumajas olema vähemalt 10 kraadi. Hilisemate lõikeõite jaoks istutati taimed teise kasvumajja mais. Kõige paremini osteti toona valgeõielisi lillherneid, kuna neid on lihtsam koos teiste lilledega kimpudes kasutada.

Mäletan ka väikest pettumust, sest õisi täis kasvumaja ei lõhnanudki nii uimastav-magusalt, kui ootasin, ja üks kaunis roosa sort oli lausa lõhnatu nagu kunstlill. Sestpeale püsib hästi meeles, et uued aretussaavutused tähendavad tihtipeale seda, et mõni tore omadus võib kannatada. Kui õied muutuvad järjest suuremaks ja värvivarjundid peenemaks, siis võibki näiteks lõhn üha nõrgeneda.

Liblikõieliste sugukonda ja seaherne perekonda kuuluv lõhnav lillhernes (Lathyrus odoratus) pärineb Lõuna-Itaaliast ja Sitsiiliast. Esimesed lillherned, mis Euroopas levima hakkasid, olid lühema varre ja väiksemate õitega kui need, millega nüüd harjunud oleme, kuid see-eest võlus taim oma tugeva magusa lõhnaga. Õite värvus oli osalt pruunikas- ja osalt lillakaspunane, nagu näeme nüüd sordil ‘Cupani’. Suurepärane koht, kus tutvuda selle jt praegu levinud lillherneste asjatundlike sordikirjelduste ja -fotodega, on Briti Kuningliku Aiandusseltsi (The Royal Horticultural Society) koduleht: www.rhsplants.co.uk/search/_/search.Lathyrus-Odoratus/start.2/sort.0/.

Lillherne sordiaretus ongi kõige paremal järjel Suurbritannias. Esimesed Sitsiilias looduslikult kasvava lillherne seemned saatis sealt Middlesexi Enfieldi kooli botaanikust ja taimekogujast juhile Robert Uvedale’ile 1699. aastal abee Francisco Cupani. Lillhernest sai küll ruttu armastatud lill, kuid mutatsiooni tulemusel tekkinud sorte lisandus aeglaselt. Asi muutus, kui lillherne isaks hüütud šotlane Henry Eckford (1823–1905) hakkas õisi käsitsi risttolmeldama ja sai ruttu palju huvitavaid seemikuid. Tema aiandit Shropshires Wemi linnakeses hüüti 1880ndatel lillherne Mekaks. Varem oli ta aretanud daaliaid ja püüdnud saada paremaid raudürte, kinglilli ja tsineraariaid.

Eckfordi aretiste seas on ka esimesed suureõielised lillherned, mis panid aluse Grandiflora sordirühmale. 1900. aastal Londonis Kristallpalees olnud näitusel oli vaadata juba 100 tema sorti, kõige kiidetumad neist olid tugevalt lõhnav lavendlitooni ʻLady Nina Balfour’ ja õrnroosa lainja kroonleheservaga kõrgete Spencer-tüüpi lillherneste esiema ʻPrima Donna’.

Oma ‘Prima Donna’ peenras märkasid pikemate varte, suuremate ja lokiliste õieservadega imesid varsti ja peaaegu korraga nii lillesõbrast vürtspoodnik Willem James Unwin kui ka krahvinna Spenceri aednik Silas Codvin. Mõlemad hakkasid kogutud seemneid paljundama. Üks sai uue hästi „lokilise” sordi ʻCountess Spencer’, teisele tõi sort ʻGladis Unwin’ (1903) nii palju kuulsust, et nende talust kasvas välja siiani püsinud suurfirma Unwins Seeds (vt www.unwins.co.uk/grow-sweet-peas-cid1220.html). Lille- ja aedviljaseemneid kasvatatakse sellele firmale ka Uus-Meremaal, USAs, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas jm ning neid on müügil meilgi. Lillhernestega on seotud olnud pere mitu põlvkonda, kõige kuulsam aretaja oli neist Charles Unwin (1896–1986), kelle loodud on nt sordid ʻMonarch’s Diamond’, tugevalõhnaline ja kreemikas ʻChampagne Bubbles’ ja lavendlililla ʻNetta’.

Nüüdseks on maailmas u 10 000 lillhernesorti ja et tohutus valikus orienteeruda, jagatakse need sordirühmadesse. Rühmad erinevad kasvukõrguse (20–250 cm), õitseaja (varane-hiline), õite täidetuse, suuruse, rohkuse, tooni (valgest peaaegu mustani, päris kollast tooni pole veel saadud) jm omaduste poolest. Suured aretusmaad on veel USA, Saksamaa, Venemaa ja ka Läti – väga kaunis sort on näiteks valge- ja veinpunasekirju ʻRiga-800’, mis sai nime naabrite pealinna sünnipäeva auks.

Õrna lillaka lisatooniga helesiniste õitega sorti ʻCharlie’s Angel’ on nimetanud ajakiri BBC Gardener’s World selle ilu, pika õitseaja ja suurepärase lõhna tõttu läbi aegade parimaks Spencer-rühma (tunnusteks kõrge kasv, pikal varrel 4–5 korraga avatud õit, laineline kroonlehe serv) esindajaks. Kõrgetel ja suure värvivalikuga Galaxy rühma sortidel on kobaras kuni 8 õit. USAst on pärit varase Royal Family seeria tugevate varte ja suurte õitega sordid. Unwin Heavenly seeria sortide kroonlehtedel on teist värvi ääristus ja täpid. Uus-Meremaa sordirühma Hammet Bicolor õite nn purje ja laevukese osa on kahevärviline: nt roosa punasega, valge lavendliga, violetne sinisega. Lillherne kääbussorte saab kasvatada peenra ääristaimena või amplist rippuvana, nt Patio 30 cm kõrguse rühma sortidel on hea värvivalik ja lainelised kroonlehed.

Oma lemmikuid otsides uurige kindlasti, kas meeldiva tooni ja kõrgusega sort ikka lõhnab!

Oma aia lillhernetaimed võib märtsis või aprillis seemneid külvates ette kasvatada. Kui seda liiga vara teha, võivad taimed kergesti välja venida. Ümberistutamine ja taimede lahtiharutamine lillhernele hästi ei meeldi ja seepärast võib kaks seemet korraga kasvama panna 9–11 cm läbimõõduga turbapotti, mille servi natuke avades saab need hiljem aeda istutada. Umbes 20 juures tärkavad taimed 7–10 päevaga. Istutades on paras vahekaugus 15–35 cm.

Mais võib 24 tundi leiges vees leotatud seemned kohe piisavalt soojenenud mullaga peenrasse külvata. 15 kraadi juures idanevad need umbes 15 päeva. Pisike öökülm tärganud lillherneid ära ei võta. Aias meeldib lillhernele viljakas, parasniiske ja sügavalt haritud õhuline muld ning päiksepaisteline kasvukoht. Kui te oma taimega kõrgusrekordeid ei püüa, näpistage keskmist ja madalamat kasvu lillhernestel latv ära, siis harunevad need rohkem ja on tihedamad.

Lillherned ei karda vihma ja mõõduka tuulega saavad need ka hakkama. Nendega on aga üksjagu tööd ja vaeva: kõrgekasvulised sordid vajavad tuge ja neid tuleb toele ronima suunata. Kuivaga on kõiki lillherneid tarvis kasta ja et niiskust hoida, tasub nende ümbrus kompostiga vms multšida. Kosutuseks lisage kastmisveele taimeleotist. Närbunud õied korjake taimelt kohe ära.

Kui tundub, et vaeva on liiast, siis ostke lillhernekimp turult ja kasvatage aias hoopis mitmeaastaseid ja vastupidavaid laialehiseid seaherneid (L. latifolius). Neid saab paljundada seemnetega. Tugeva kasvuga taim on kena igasugu tugedel ja piiretel, suve teisel poolel puhkevad õied on sortidel valkjasroosad kuni lillakaspunased. Kahjuks need aga ei lõhna.

Populaarne

Tagasi üles