Naised meelitasid loitsuga päeva välja

Koos seotakse soovilindid puu külge. Need pidavat kaitsma nii sidujat kui ka tema lähedasi.

FOTO: Taavi Purtsak

Kuigi paljuski sõltus selle päeva tegemistest kapsaste kasv, oli naistel ilmselt tore niisamagi paastumaarjapäeval kõrtsi minna ja punase märjukese abil põsepuna posida. Kui mõni meesterahvas juhtus siis kõrtsi astuma, pidi ta kõigile naistele välja tegema.

„Tegelikult see oli isegi hästi,” sõnas Karksi-Nuia kultuurikeskuse juhataja, kes on kohaliku paastumaarjapäeva traditsiooni Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse kandnud. Enne maarjapäeva, vastlapäeval, said vana kirjanduse järgi naised samuti voli kõrtsi minna, aga siis oli vanatüdrukutel luba abieluettepanekuid teha ja ükski mees ei tohtinud ära öelda. „Nii et selle pühaga on vähe pehmem see värk.”

Päeva loitsimine

Paastumaarjapäev on iidne kevadpüha, mis oli veel 20. sajandil suuresti unustusse hõlma vajunud. Vaimse kultuuripärandi nimistus seisab, et tänapäeval tähistatakse seda 25. märtsil üle Eesti omaalgatuse korras kogukonnas. Maarjapäeva tähistamine on naiste pidu, aga kaasas võivad olla ka tüdrukud.

Nii koguneski mõniteist naist paastumaarjapäeva ehk maarjapäeva varahommikul kella kuueks Karksi ürgoru veerele, et teiselt poolt oruveert tõusvat päikest tervitada. Kultuurikeskuse poolt oli sündmuse teadaandes öeldud, et tulijatel oleks peas valge rätik ja seljas seelik. Kaasa soovitati võtta ühiseks lauakatmiseks suupoolist ja loomulikult punajooki. Kui riietusega rõhutatakse sündmuse erilisust ja tähtsust, siis tasus väike amps teha ka enne õue tulekut ja ühislauda istumist – linnupetteks.

Loodetavasti oli tulijatel linnupete võetud, sest enne kui päev koitma hakkas, lendas põhja poole paar käratsevat hanerida.

„Päikest veel ei paista,” nentis keegi oruveerel seisvatest naistest.

„Kell on juba 6.13,” ütles teine ning kolmas lisas, et tema kalendri järgi pidi päike tõusma suisa 6.06. Teised andmed lubasid päeva alguseks kell 6.10.

Lisaks sellele, et päikesetõusu kellaaeg sõltub ka väikeses Eestis vaataja asukohast, tuli naistel oodata, et päike teisel pool orgu kasvavate puude latvadeni jõuaks, sest muidu see lihtsalt ei paistnud välja.

„Näe, tuleb,” sõnas keegi, kelle silm hakkas esimesena kuldset täpikest seletama.

„Nagu kullakera,” lisati juurde.

Siis võttis rahvamuusika­ansambli Tikutopsimutid juhendaja Kersti Nurk enda kanda eeslaulja rolli ning alustas loitsu „Päev, tule välja”. Lauluga liitusid ülejäänud.

Päev välja meelitatud, oli aeg järgmise rituaali kallale asuda. Selleks tuli jalutada mõnisada meetrit orunõlvast üles lindipuu juurde. Tee peal arutati, et kui seekord oli päike justkui kullakera, siis ükskord olla taevas üleni punetanud. Mullu aga oli pilv ees ja tõusu ei nähtudki. Siis oli moodne tehnika appi tulnud, üks naistest võttis välja nutitelefoni ja vaadati kaunist päikesetõusu pildilt.

Oruveerel kasvava pärna juurde jõudes seoti sinna soovilindid. Seda olid kohalikud naised teinud juba viis järjestikust aastat ja alumised oksad olid punapaeltest kirjud. Nagu ikka seesuguse sidumisega, pandi tegevusega kaasa mõni hea soov. Samuti pidavat punane lindike kaitsema sidujat ja tema lähedasi.

Edasi jagunesid naised kahte gruppi. Ühed astusid künkast üles kultuurikeskuse poole, et hakata naistepäevahommiku pannkooke küpsetama, teised seadsid sammud oru põhja, et minna allikale silmi pesema. Kaasa võeti ämber, et küpsetajatelegi silmapesuvett kaasa võtta, sest tol päeval allikaveega näo pesemine pidi muutma nooreks ja ilusaks ning tegema silmanägemise paremaks.

Et oleks järeltulijatele teada

Allikani oli maad kõige rohkem kilomeeter. Asus see teisel pool ürgoru põhja, Linnaveski järve juures. Kai Kannistu teadis rääkida, et kui ta Karksi piirkonna traditsiooni nimistusse kandma hakkas, oli tarvis ka allikas nimepidi üles tähendada. Siis leidis ta, et Vana Põrgukoopa allikas jääb praegusest veevõtu kohast veidi maad vasemale, aga kas uus veevõtukoht kannab sama nime või on sel allikal teine nimi, jäigi selgusetuks. Igatahes, kui nime pole, passiks rahvakalendri tähtpäeva auks uuele Maarja allikas. See sobituks ka kirikuga, mille viltune torn ülalt mäe otsast justkui maamärk silma paistab.

Karksi kihelkonna paastumaarjapäeva tähistamine sai vaimse kultuuripärandi nimistusse kantud möödunud aastal. See tähendab, et seekord oli esimene, mil toimetati nii, nagu pärandis seisab.

„Eks igal pool tehakse seda veidi omamoodi, aga siin on näiteks laulud erilised, mida mujal ette ei kanta, ja naised räägivad ju mulgi keeles,” ütles ülestähendaja.

Kui vaadata vana kirjandust, siis söödigi suuri ülepannikooke ja mida suurem kook, seda suuremad kapsad kasvavad.

Kui hommikustest tegevustest rääkida, siis need kõik kannavad üldises rahvatraditsioonis kindlat tähendust. Lintide sidumisest ja silmade pesemisest oli juba juttu kui iidsest tavast. Pannkoogiteo kohta lausus Kannistu, et ka see pole mingi stiliseeritud variant maarjapäevast. „Kui vaadata vana kirjandust, siis söödigi suuri ülepannikooke ja mida suurem kook, seda suuremad kapsad kasvavad,” lausus ta. Kapsaste kasvuga on seotud ka lõnga kerimine, mida Karksi kandi naised on samuti varemalt hommikuvalges teinud. Õhtuse kõrtsimineku asemel oli naistel ligi võetud aga promillita punane märjuke juba hommikul, mida siis punapõsksete tarbeks mekkida võis.

„No eks ta kaasaegsemaks on ikka läinud,” tõdes kultuurikeskuse juhataja ja lisas, et paastumaarjapäeval valitses ju vanasti naistele töökeeld. Selle rikkumine pidavat kaasa tooma ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ning tööde jätku kadumist. Siiski tänapäeval oleks taolist traditsiooni järgida raske, kui just rahvakalendripäev ei lange kokku puhkepäevaga. „Palgatöötaja kindlasti ei saa puhkepäeva lubada, eraettevõtja võib olla veel,” lausus ta. Nii pidi nii mõnigi kohalolnutest hommiku edenedes ruttama koju last kooli saatma või töiste tegemiste kallale asuma.

Teistele, kel aega rohkem, on pärast silmnäo pesemist tavaks ühisesse hommikulauda istuda ja teadjanaist kuulata. Mullu kõnelenud teadjanaine loodusest, veel varem aga regilauludest ja pillilugudest, samuti sellestsamast rahvakalendri päevast. Tänavu oli rääkima kutsutud Piret Leskova, kes on viimasel ajal rohkesti kandnud Mulgimaa pärandit Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. Sealt saab nüüd lugeda kohaliku kadri- ja mardipäeva kohta, aga ka kõiksugustest mulgi toitudest. Nii on kõik seesugune ka järeltulevatele põlvedele teada, mida ja kuidas tolles piirkonnas tehti.

„See hoiab teadmisi ja tavasid au sees, just nagu kunagi ennevanasti käidi külast külla ja kirjutati üles luuletusi, vanasõnu ja pärimusi. Kui on kirja pandud, siis on väiksem tõenäosus, et see ära kaob,” ütles Leskova.

Juba viis aastat on Karksi kandi naised üheskoos käinud paastumaarjapäeva tähistamas. Päev algab päikesetõusul laulmisega.

FOTO: 3 × Taavi Purtsak

Populaarne

Tagasi üles