Ilmatark: Rääkides korstnapilvedest

FOTO: Dmitri Kotjuh

Kuula artiklit

Fumulus ehk korstnapilv (pilvede põhivormiks ehk -liigiks enamasti kihtrünkpilved) on pilved (veetilkade nähtav kogum), mis tekib korstnast tuleva veeauru sisaldava kuuma gaasi jahtumisel, laiemas tähenduses – mistahes nähtav „ollus“ korstna kohal. Vaiksete ja külmade ilmadega – isegi praegu, kui nii vaikne ei pruugi olla –, on korstnapilved aktuaalne teema. Püüan seda nähtust lähemalt tutvustada.

Korstnapilv – Fumulus – on sulandsõna kahest sõnast fume ja Cumulus, tähistades kuni 2017. aastani mitteametlikult pilvi, mis tekivad soojuselektrijaamade ja katlamajade korstnatest väljuvast veeaurust. Kui kuum gaas atmosfääri jõuab, jahtub see tunduvalt ja seetõttu veeaur kondenseerub (Fumulus’t peetakse Pyrocumulus’e vormiks). Seetõttu nimetatakse seda eesti keeles ka korstnapilveks. Uues, 2017. a väljaantud WMO pilveatlases: pilved võivad moodustuda ka lokaalsetest looduslikest teguritest või inimtegevuse tagajärjel: Homogenitus – pilved võivad areneda inimtegevuse tagajärg; näiteks, elektrijaama jahutusseadmetes moodustunud Cumulus homogenitus – Cumulus mediocris homogenitus (Cu med hogen). Seega on lõpuks ometi ametlikult ja rahvusvahelisel tasandil neile nimetus antud, mis väärib tähistamist!

Millised võivad olla korstnapilved? Nii võib vaikse ja jaheda ilmaga, kui temperatuur kõrgusega kiiresti langeb (näiteks mõnel külmal vaiksel märtsi keskpäeval), korstnapilv ulatuda sadade meetrite kõrguseni ja ülevalt isegi laieneda ning moodustada rünkpilve või kihtrünkpilve, mis ongi tavalisem märtsis. Kui on pakaseline ilm ja tugev inversioon, siis võib see moodustada „vulkaanipurskepilve“, mis võib väga kaua, isegi tunde püsida. Seega kuulub see põhimõtteliselt vertikaalselt arenevate pilvede hulka. Just inversiooni- ja isotermiakiht on sageli see, mis hoiab korstnapilve koos, kuid samas peab valitsema tuulevaikus.

Inversioonikiht tähendab seda, et õhukihis püstsuunas liikudes õhutemperatuur tõuseb, vastupidi tavalisele olukorrale, mille puhul temperatuur samas olukorras langeb. Isotermiakihti iseloomustab aga õhutemperatuuri muutumatus vertikaalsuunas. Mõlemad kihid takistavad pilvede arengut kõrgusse ja sunnivad neid laiali valguma.

Seega näitavad püsivad ja ülalt lamedad korstnapilved stabiilset kihistust – inversioonikihti, mis piirab pilve arengut püstsuunas. Kui on kindlasuunaline õhuliikumine, siis võib moodustuda korstnapilvetekk, millel on vahel ribiline või lainjas ehitus. Tuulevaikuse korral on korstnapilv luuakujuline, vulkaanipurskesarnane või lihtsalt üks kogum miskit, mis võib näida väga räpane ja atmosfääri saastav.

Kui isotermia- ega inversioonikihti ei ole, võib näha ühtlast kõrgusesse kerkivat sammast või „juga“, mis vahel isegi laieneb ülemises osas.

Korstnapilvede kohta on koguni ilmavanasõnu: „Langeb korstna suits alla, tuleb vihma“ ja „Kui suits korstnast ilma tuuleta alla langeb, siis tuleb varsti sadu.“ Üks võimalikke selgitusi on õhuniiskus: niiske õhk on väiksema tihedusega, seepärast mõjub korstnast tulevale kuumale gaasile nõrgem üleslükkejõud (see mõjub raskusjõule vastupidises suunas).

November lõppes ja detsember algas talviselt, kuid siis läks tunduvalt soojemaks ja lumi sulas. Uuesti taastus talvine ilmastik pärast 10. detsembrit ja püsis kuni jõulupühadeni. 26. ja 27. detsembril eemaldub madalrõhkkond Karjala kohale ja loode poolt lisandub külmemat õhku, nii et õhutemperatuuri foon langeb uuesti kõikjal miinuspoolele. Siin-seal on sajuhooge märja lumena.

Edasist ilmastikku on nii M. Kaasik kui NOAA prognoosinud pigem soojaks, kuid huvitava asjaoluna võib märkida, et Alatskivi legendaarse ilmavaatleja Einar Laretei kalavaatlused näitavad kevade poole külma, sest ahvenauimed on piisavalt tumedad – NOAA on teinud veebruari kohta järsu muutuse, et tulevat pigem külm veebruar (allikad on sõltumatud). Nii et elame, näeme!

Tagasi üles