Hoidugem valimiseelsest kommunismiehitamisest

Jaanus Männik
, Saarde abivallavanem, Riigikogu VIII–X koosseisu liige
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mõistetavatel põhjustel buss lihtsalt ei sõida sealt ja sinna, kuhu vaja, ja sel kellaajal, kui vaja.
Mõistetavatel põhjustel buss lihtsalt ei sõida sealt ja sinna, kuhu vaja, ja sel kellaajal, kui vaja. Foto: Marko Saarm

Kadunud president Lennart Meri tuletas kunagi Riigikogu ja valitsust arukamale tegutsemisele kutsudes meelde Stalini-aegset kolhoosi volinike koosolekut, kus päevakorras kaks punkti: koplitarade parandamine kevadiseks karjalaskeks ja kommunistliku ülesehitustöö tõhustamine. Kuna kolhoosi esimehe sõnul puudusid kolhoosil tarade remondiks mitte ainult naelad, vaid ka okastraat, siis asuti kohe teise päevakorrapunkti kallale.

Paistab, et praegu, vähem kui kolm kuud enne Riigikogu valimisi, oleks hädasti vaja Meri kaaluga korralekutsujat. Või vähemasti paljusid väiksema kaaluga osutajaid. Teavad ju kõik vähegi arukad inimesed, millega kommunismiehitus Nõukogude Liidus ja sotsialismileeris 30 aastat tagasi lõppes. Teame ju ometigi, et (ausal teel hangitavaid) tasuta asju ilmas pole. Selle, mille osa rahvast justkui tasuta saab, maksavad kinni kõik teised maksumaksjad. Eestis kui vaesemaid jõulisemalt maksustavas riigis teevad seda eeskätt vaesemad ja pealinnast kaugemad maksumaksjad. Just maksukorraldus vajab tasakaalustatud muutmist!

Teisalt, kes teab kedagi, kes oleks parteidelt-valitsuselt tellinud-nõudnud kommunismiehitamise taasalustamist?

Kas keegi tellib rumalusi?

Kes tellis niigi lõviosas doteeritud ühistranspordi asemel tasuta bussitransporti ja sellest tulenevalt kogu ühistranspordis konkurentsi segipaiskamist? Teab ju iga maainimene, et hõreasustatud maapiirkonnas oma autota ei saa, sest tasuga või tasuta liinibuss on kättesaadav-kasutatav vähem kui neljandikule elanikest. Mõistetavatel põhjustel buss lihtsalt ei sõida sealt ja sinna, kuhu vaja, ja sel kellaajal, kui vaja. Samas eeldab võrdse kohtlemise põhiseaduslik alussäte, et kõigile ühisest rahakotist mõeldud riiklik soodustus peab olema kõigile võrdselt (vähemasti võrreldavalt) kättesaadav.

Kes nõuab parteidelt niigi 70–80 protsendi osas kohalike omavalitsuste eelarvest rahastatavate lasteaiakohtade asemel täiesti tasuta lasteaiakohti? Aga Tartus, Viimsis ja teistes suuremates linnades, kus lasteaiakoha kuumakse 100 eurole läheneb, hõikate? Nõus, just seal tuleb makse mõistlikumaks taandada, mitte kaotada. Arukad vallad-linnad teevad hädas olevatele peredele soodustusi niikuinii.

Reitingu poolest juhterakondadel – kesk- ja reformierakonnal, aga ka EKRE-l ja SDE-l pole valimiste eel mingit põhjust võistu ja üksteisest üle karjudes lollusi rääkida ega lollusi lubada. Lollitajate valimistulemused sellest kindlasti ei parane, küll aga keeldutakse neid kuulamast või valimistel osalemast. Või siis on kuulajad nagu rääkijadki kergelt hullutatavad ullikesed ja maakera laperguseks mõtlejad.

Peame pingutama, üheskoos!

Iga päev kuuleme ja loeme teadlaste teavitusi-manitsusi sellest, millise amokijooksuga kihutame üleilmse ökokatastroofi poole. Järeltulijatele talutava eluruumi võimaldamine nõuab kohe ja kõigilt enese kokkuvõtmist, arukat säästmist ja vastutust. Kohustusi ja vastutust.

Pole kahtlust, et talutava elu kestmise tagamiseks on vaja meilgi – ÜRO riikide esiviisiku heaoluga väikeriigil – järsku pööret, asendamaks tarbimisralli tubli kokkuhoiuga. Asendamaks põlevkivielektri kavandatust märksa kiiremini ja suuremas mahus taastuvenergiast elektriga. Lõpetamaks töötlemata ümarpuidu sõidutamise-laevatamise sadade kilomeetrite taha. Lõpetamaks – globaalses mastaabis, arvestades adekvaatselt transpordi tekitatud ökoloogilist kahju – (Hiina) kaupade ümbermaailmareisid ja tootes taas rohkem kohapeal.  

Igapäevaelu eeldab meilt üha suuremat vastupidamist ja võimekust, üha rohkemate eksamite eduka sooritamise võimet totaalsele konkurentsile rajatud globaalses elukorralduses. Samas selle asemel, et õpetada ja kasvatada lapsi tunnetama vabaduste ja õiguste kõrval ka kohustusi ja vastutust, soovivad minister ja ametnikud kaotada koolides hinnete panemise ja eksamid, tulemuste sisulise hindamise ja piiride tunnetamise üldse. Suurenev õpetajate nappus ei tulene mitte ainult väikesest palgast, vaid ka õpetajatele üha enam peale surutavast klienditeenindaja rollist ning olukorrast, kus õpilasele on jäetud enamast õigused, õpetajale aga vaid kohustused.

Iga vanavanema ikka jõudnud inimene teab omal nahal, mida tähendab tervise, igakülgse võimekuse ja väärtusliku elu jaoks rohke liikumine ja füüsiline tegevus titeeast alates. Enamik lapsevanemaid on selle oma lapsukeste puhul peaaegu täielikult unustanud, mistõttu nutiseadmete sõltuvuse-hulluse tõttu oleme sunnitud konstateerima laste füüsiliste võimete ja tervise süüdimatut allakäiku. Masendav hulk poisse pole kehva füüsise tõttu kaitseväeteenistuseks kõlblikud. Püüdkem ometigi pidurdada seda lohisemist põrguteel!

Sada aastat tagasi vaarisade-emade loodud ja nüüd üle veerandsajandi vanuses taasiseseisvunud Eestis oleme üldiselt hästi ja operatiivselt elu korraldanud. Ongi ju (potentsiaalne) üksmeel ja kiire reageerimise võime väikeriigi hiigeleelis suurte ees. Paljud Euroopa Liidu ja muudki riigid tunnustavad meid vaat et rohkem, kui peaks. Jätkakem siiski arukamalt ja teokamalt, säästlikumalt ja ettenägevamalt, lahkemalt ja ühtehoidvamalt!

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles