Nagu korgid veepinnal

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Emane veetallaja kevadel.

FOTO: https://commons.wikimedia.org/wiki/

Kuula artiklit

Hiliskevadel või sügisel võib mõnel rannaniidul oleval loigul või kaldavees, harvem sisemaa tiigil või madalal järvesopil näha ujumas väikesi, varblasest pisut suuremaid linde, kelle eripäraks on, et nad ulbivad veepinnal nagu korgid, ilma et nende kere kuigivõrd vette süüviks.

Enamasti on nad ametis toitumisega: oma püsttelje ümber pööreldes nokivad nad midagi veepinnalt. Linnu-uurijad on selgitanud, et selle „miski” hulgas on sääse- ja teisi putukavastseid, kukrikmardikaid, vesivaksikuid ning vesikirpe ja teisi pisikesi vähilaadseid. Harva küünitavad veetallajad toidu järele nagu ujupardid, tagakeha upakile, ja saavad niiviisi noka vahele kalamaimegi.

Sügisel on veetallaja sulestik üldjoontes valkjas, kevadel aga suuremjaolt tumehall, seljal helepruunide suleservadega. Kurgualune on valge, peenike sirge nokk must, tagakael ja emaslindudel ka kaela eespool oranžpruun ja muu sulestik erksamat tooni. Niisiis – inimese vaatevinklist on emased kaunimad! Emaslinnud on natuke suuremad kui isased. Ujumist soodustavad eesvarvastel olevad hõlmiklestad

Kurvitsaliste-kahlajate hulka kuuluvaid veetallajaid on kolm liiki – peale põhiliigi, keda Eestis näha võib, meile eksikülalistena sattunud puna- ja suur-veetallaja. Nad kõik on jahedalembesed linnud ja on viimase saja aasta kestel kliima soojenemise tõttu oma pesitsuslevikut põhja suunas nihutanud. Veel 19. sajandi lõpul polnud veetallaja Eesti mererannikul mingi haruldus, vaid pesitses näiteks Matsalu lahe ääres kümnete paaridena.

Ent kümne aasta eest otsustati veetallaja meie haudelindude nimestikust välja arvata, kuna ei ole leitud selgeid „pesitsemisele viitavaid asjaolusid”. Mõnel pool juunis ja juulis kohatud isendid on küllap lihtsalt suvitajad.

Veetallaja pereelu on erimoodi kui teistel kahlajatel. Pesapaigale saabuvad esmalt emased. Isaste kohale jõudes voolitakse üheskoos mõned pesalohud, millest üks vooderdatakse väheste kõrtega ja sinna muneb emalind tavaliselt 4 muna. Neid asub hauduma isane, emalind aga lahkub pesapaigalt üsna pea, kuid mõni neist õnnistab veel teistki isalindu munakurnaga. „Tugevama poole” osa kandev emalind valvab ka pesitsusterritooriumi puutumatust ja tõrjub sealt eemale isalinnule ligi tikkuvad võõrad emased. Isalind haub umbes 20 päevaga pojad välja ja hooldab neid kolm nädalat, kuni nende lennuvõimestumiseni.

Üliharva on haudumas leitud emalindegi, ent siis pole kunagi olnud läheduses isast – ilmselt on selle hukkumisel asunud hauduma muneja ise. Vältimaks pistrike ja jäärebaste ründeid pesakondadele ja enestelegi, püüavad veetallajad pesitseda kõrvuti ülimalt kaitsevalmite randtiirudega.

Veetallajate pesitsuslevila hõlmab põhjapoolkera külmvöödet, meil nähtav liik pesitseb ka Briti saarte põhjaosas, Islandil ja Gröönimaa lõunaserval, ent mitte Põhja-Jäämere saartel. Kogu maailma asurkond küünib veetallajal 3,5 miljoni isendini, nii et üldiselt ei loeta teda ohus olevate liikide hulka. Soomes aga ollakse tema pärast mures, sest pesitsemine on taandunud Oulu laiuskraadile ja arvukus on langenud alla 10 000 haudepaari.

Enamjaolt talvitavad veetallajad soojadel meredel, rannast isegi kümnete kilomeetrite kaugusel, näiteks Aafrika lääneranniku, Araabia poolsaare, Filipiini saarestiku ja lõuna-Jaapani lähedal avamerel, kus elatuvad loomsest planktonist. Sinna ja tagasi rännatakse-lennatakse ilmselt öötundidel, ka üle maismaa, nii et päevaks puhkama jäänud veetallajaid võib mais ja septembris näha sisemaalgi mõnel veekogul.

Soolasest veest hangitud toidu ja merevee tarbimisest johtuda võiva soolaliia vältimiseks on veetallajatel nina piirkonnas soola väljutav nääre. Öisel rändelennul on juhtunud, et veetallajaid hukkus vastu tuletornikupleid ja telefonitraate põrgates. 2014. aastal rändas GPS-saatjaga Soome veetallaja Kaspia mere kaudu „Aafrika sarve” lähistele. Arvatavasti rändavad sama teed ka meil nähtavad veetallajad.

Tagasi üles