Maal oled üks vähestest, linnas üks paljudest

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eve Veski sõnul on väikeettevõtjal maapiirkonnas ellu jääda paras katsumus.

FOTO: Arvo Meeks

Kuula artiklit

„Paar aastat tagasi küsis üks tuttav minult, kui raske on teha talupoodi. Vastasin, et teha on lihtne, elus hoida aga hoopis keerulisem,” ütleb Põlvasse talupoe ja kodukohviku Tillu rajanud Eve Veski.

„Arvan, et minu puhul on kaasa aidanud mu isikuomadused: mitte pikalt enne teele asumist põdeda ning otsused ja plaanid teha lähtuvalt tekkinud olukorrast,” jätkab Veski. „Ega Tartust Tallinnasse sõites saa ju ka iga meetri kohta valmis mõelda, mis seal kõik juhtuda võib. Siis jääksid sõidud sõitmata, sest Laeval võib auto ette joosta põder või Puurmanni sild olla kaetud kiilasjääga.”

Tiiu kodukohviku taga alustas osaühing Talutoit 2011. aastal. Esmalt avati uksed Põlva talupoena, kohvik tuli hiljem. „Meie soov oli toona ja on praegu pakkuda kohalike ja kodumaiste väiketootjate kaupa. Ise küpsetasime ainult leiba. Kõik ülejäänud kaubagrupid alates värskest lihast kuni pagaritoodeteni on teiste lahedate tegijate toodang,” räägib väikeettevõtja.

Tänaseks on Tillu tuntum, sestap kutsuvad tegijad ennast tillukateks. Veski lisab, et talupoe osa on endiselt alles, kuid moodustab käibest viiendiku. „Leiva toovad lauale meie pagar, kondiiter ja toitlustus.”

Palkmajaehitajast peakokaks

Veski arvab, et tema ei erine paljudest teistest, kui ütleb: kui ma siis oleksin teadnud kõike seda, mida täna, ei oleks Tillut arvatavasti olemas. Kuigi ta sai töötukassast alustava ettevõtja toetust, kattis see vaid osa alustamise ja käivitamise kulust. Ja kui keegi maksaks välja kõik töötunnid, mida ta Tillusse panustanud on, võiks ta võtta väga pika puhkuse.

Oluliselt kergemaks on ettevõtluse teekonna tema jaoks teinud pere toetus. „Kaasa, kes on sinuga ühel lainel, toetab, kuulab ja annab nõu, on hindamatu kingitus,” lausub Eve Veski. Juba üle viie aasta veetakse Tillu vankrit kahekesi, sest Eve elukaaslane Targo on kohviku peakokk.

Tillu üks eripära on see, et kohvikus töötavad inimesed, kes pole seda ametit koolis õppinud, vaid teevad seda kirest ja armastusest oma tegevuse vastu. Nii on peakokk erialalt palkmajade ehitaja ja kondiiter jurist. Eve Veski ise pole päevagi majandust ega juhtimist õppinud. „Võib-olla annab see teinekord tunda ning võib-olla oleksid mõned tegevused läinud lihtsamalt, kuid nii tore on pidevalt õppida,” kinnitab ta.

Praegu toimetab Tillus iga päev seitse inimest. Suviti lisandub veel paar-kolm. „Töötaja leidmine on tõesti paras peavalu. Mulle meeldib, kui kaader on paigas ja inimesed valdavad oma tööd, sest iga uue inimesega läheb umbes aasta jagu, et ta jagaks oma tööd nii-öelda une pealt. Samuti joonistuvad selleks ajaks välja inimese isikuomadused,” kõneleb Veski.

Ta lisab, et alles siis oskab juht jaotada tööülesandeid nii, et arvestab töötajate tugevuste ja nõrgemate kohtadega. „Leian, et väikeses ettevõttes on just personaalsus, mida töötajale saad pakkuda, meeskonda liitev ja motiveeriv aspekt. Samuti proovin ise olla mitte autoritaarne, vaid autoriteetne juht, kes annab oma inimestele vabadust tegutseda ja võimalust vastutada. Katsun ise olla ikka alati üks meeskonnast.”

Ööd on siin mustad!

Veski tõdeb, et väikeettevõtjal on maapiirkonnas ellu jääda paras proovikivi. Ega muud viga polegi, kui et kriitiline mass on lihtsalt väike ja rohkemate klientideni jõudmine kulukas. „Põlvas elab vähem inimesi kui suvalises Tallinna linnajaos. Samas on Tallinnas ka hulga rohkem ettevõtteid.”

Aga selle poolest talle maal meeldib, et maal märgatakse ettevõtjat – vähemalt Tillu küll tunneb seda. „Maal oled sa üks vähestest, linnas üks paljudest,” ütleb ta, samas uskudes, et igal pool on omad kitsaskohad ja omad plussid.

Kui rääkida nii-öelda pildil olemisest, siis Tillu on teinud kõik selleks, et olla nähtav. Perenaine peab ennast piisavalt rahutuks hingeks, kes tunneb, et töö peab olema põnev. „Minu arvates ei ole mõtet luua oma ettevõtet selleks, et seal õnnetu ja tülpinud olla,” leiab ta. Nii ta loobki põnevust, mõeldes välja kõikvõimalikke sündmusi.

Ettevõtmisi on olnud värvikaid. Näiteks muusikamaiuse kontserdiõhtud muusikutega, nagu Tõnis Mägi, Jaan Sööt, Hedvig Hanson. Samuti porgandi söömise maailmarekord koos 202 osalejaga, Tordirallid söö-palju-jaksad-buffet’ga, ühepäevakohvikud üle Eesti ja maitserännakud eri maade köökidesse. Septembris toimus Põlvamaa toidu pidu ja oktoobris tuleb esimest korda Tillu täika. Tähelepanu väärib seegi, kui tasuta saiakese said kliendid, kes tulid poodi, kükitasid ja ütlesid: „Ööd on siin mustad!”

Leidke oma erilisus

Põlvamaa naine leiab, et ettevõttele annab elujõudu, kui tehakse mitut asja. Nii nagu Tillus, kus perenaine korraldab toidukoolitusi ja käib ettevõtlusloenguid andmas. Ta on ka alustavate ettevõtjate mentor.

„Minu arvates on ettevõtja jaoks, ja mitte ainult toitlustuse alal, kõige raskem see, et leida oma erilisus,” sõnab Eve Veski, kes kuuleb alustavatelt ettevõtjatelt sageli, et erilisuseks peetakse kvaliteeti ja soodsat hinda. „Samas ei saada aru, et kvaliteetne toode või teenus on esmane eeldus, et üldse konkurentsi pääseda, ning soodsa hinnaga arveid ei maksa.”

Samas on ta täiesti nõus ka sellega, et erilisus või eristumine võib kujuneda alles töö käigus. Nii tulid ka Tillu kaneelisaiakesed koos ratastel pagarikojaga ettevõtte teisel tegutsemisaastal.

Tagasi üles